Esimesena avab meile uksed oma kunstikambrisse graafik Tõnis Laanemaa, kes sai ateljeeruumi asukaks 1991. aastal tänu sellele, et oskas prantsuse keelt. „Tulin Lauri Leesi tunnist keeltekoolist, astusin läbi KuKu klubist, kus kunstnikel oli kombeks võtta väikene konjak ja võtsin ka mina – ümar paekivist lett oli nagu nutumüür. Mulle meeldis Les Champs-Élysées, hakkasin seda vaikselt laulma, esimese salmi sain peast ära lauldud, jätkamiseks oleksin pidanud klade välja võtma, kuid minu kõrval istunud Leopold Ennosaar laulis selle hoopis ise lõpuni. Tal oli üks tuttav prantsuse keele professor, kes õpetas teda eraviisiliselt, ning ta oli käinud kaks korda ka Pariisis. Mina olin prantsuse keele osas alles algaja.“ Nii saigi alguse kahe graafiku lähem tutvus ja sõprus, mis viis lõpuks ateljeepinnani kunstihoones.
Laanemaa enda ateljee asus tol ajal veel Valgevase tänaval Põhja-Tallinnas, keldrikorrusel. „Kui Hruštšovi käsul hakati ehitama maju Mustamäele, siis kästi eluruumid keldritest välja kolida, ja nii sain selle keldri endale kui tööruumi. Seal oli siiski külm, pliit suurt ei soojendanud, lõhkusin pliidi välja, panin asemele plekkahju, vahetasin põrandad ära. ARSis anti mulle hea töö eest korter Raja tänaval majas number 5a, kus sain koos sisustusarhitektist abikaasa, tütre ja enda juurde sissekirjutatud pojaga kolmetoalise korteri. Ateljee jäigi Valgevase tänavale,“ meenutab Laanemaa, kes on töötanud ka puhkeparkide direktsioonis lauluväljakul ning loonud moodsaid plakatikavandeid hoiukassade valitsuse juhatusele Siim Kallase tellimusel.
Kuid pöördugem tagasi saatusliku tutvuse juurde Leopold Ennosaarega. „Kunstihoone otsa peal oli graafikakoda, kus käisin tsinkplaat kaenla all, sest tegin oforte. Graafikatriennaalil osalemiseks pidi esitama kolm tööd. Leopold, puugravüürimeister, nägi minu töid, ta oli ise libedaga kukkunud ja ei saanud enam tööd teha, purunenud käsi pandi valesti kokku, murti lahti ja pandi ikka nii kokku, et käsi õieti ei liikunud. Ta pakkus enda ateljeed minule – sina oled noor ja andekas, vormistame selle sinu nimele! Päris niisama lihtsalt see siiski ei käinud, sest avalduste järjekord oli pikk. Pidin kirjutama avalduse valmis ja Leopold kirjutas sellele alla, Ando Keskküla samuti, majandusjuhataja valmistas ette rendilepingu. Kolme päeva pärast oli leping tehtud: viieks aastaks ja iga viie aasta tagant seda pikendati.“ Nii koliski Laanemaa ateljeesse sisse, paar aastat enne vene vägede väljaviimist taasiseseisvunud vabariigist.
Varasemat ehk esimese vabariigi aega meenutab Laanemaa ateljees vana istevann – tema ateljee oli nimelt kunagise majahoidja korter ning seega erandlik just juurdekuuluva vannitoa poolest, mida Laanemaa ise on kasutanud sihtotstarbelist oma graafiliste lehtede töötlemise jaoks. Sõjaaeg aga jättis omad jäljed, nagu ka hoopis hilisemad uuendused, kõpitsemist on jagunud küll ja küll. „Vabaduse väljaku alla ehitati parkla, sinna samasse, kuhu on kukkunud ka lennukipomm, kõige selle tulemusena oli seina sees rusikasuurune auk, mille töömehed täitsid makrofleksiga. Tegin sinna ise elektrisüsteemi, nii sain töötada ka pimedal ajal, krohvisin seinu puhta liivakrohviga, sest lubi oli ehitusplatsilt ära virutatud. Krohv hakkas pudenema, pidin selle tapeediga üle tõmbama.“
Vana kremoonidega aken oli ühe aastaga vajunud vinklist välja 2 cm, selle tegi korda aga Laanemaa poeg, kelle sissekirjutus oli kunagi „abiks“ suuremasse korterisse kolimisel ja kes ise on nüüd abiks ateljeest välja kolimisel. Uhkusega demonstreerib Laanemaa ka tütre maalitud siidsalle, mis ateljeeukse kõrval riiulis ripuvad ja koos õhuliste helesiniste kardinatega akende ees ateljeele mõttelise raami loovad. Raami, mille sisse mahuvad uhke trükipress, kataloogid ja ajaleheartiklid, raadiod erinevatest ajastutest, reprod Wiiralti Viljandi maastikust kõrvuti Davidi Napoleoni ja Josephine’i kroonimisega – midagi prantsuslikku hõngub siin tõepoolest ja jääb vaid loota, et see hõng kandub koos ateljeega edasi, kasvõi sissepakitud kujul.
Vaata Tõnis Laanemaa töid noba.ac kunstiotsingus siin.
Eelmist lugu kunstihoone kolimisest Elin Kardi kommentaaridega loe aga siit.
