NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Põhjamaise disaini gurmaan Kevin Kleinmann avastab ja uurib kirglikult nii muusikat, kunsti kui elu ning avab uksed oma Tallinna Kunstihoones asuvasse korterisse, mis on kureeritud justkui näitusesaal ning kust leiab mitu Kaupo Kikkase fototeost.

Sul on muusikaline taust – alustame sellest! 

Olen kogu oma elu veetnud muusika, täpsemalt klassikalise muusika seltsis. Soovisin saada professionaalseks muusikuks ja õppisin oma sünnipaigas Philadelphias, Ameerika Ühendriikides. Siiski leidsin, et kui ma tõesti tahan midagi saavutada, on üksinda esinemise asemel parem töötada koos teistega mõnes muusikaelu korraldavas organisatsioonis.

Minu esimene suurem läbimurre saabus 20-aastasena – olin saanud suvise tööotsa Soomes praktikandina Helsingi festivali peadirektori ja kontsertide produtsentide juures. See avas mu silmad – ja see imeline suvi, mis oleks pidanud kestma vaid ühe hooaja, kujunes lõputuks seitse aastat vältavaks suveks! 

Tolleaegse Soome suurima muusikaettevõtte Fazer Musicu peamine muusikapood asus Aleksanterinkatul. Ettevõttele kuulusid ka suurimad plaadifirmad, nii et pöördusin nende poole mõttega levitada laiemalt sõna Soome kaasaegse klassikalise muusika kohta. Selle kvaliteet oli äärmiselt kõrge ja ometi oli see 1970. aastatel maailmale täiesti tundmatu. Ma tahtsin seda muuta, nii et pakkusin välja idee luua plaadifirma, ja see pälvis toetust. Plaadifirma sai nimeks “Finlandia Records” ning see on endiselt olemas – 1993. aastal omandas firma Warner Music. Nii sattusingi helisalvestusärisse. See oli kirjeldamatu kogemus õppida “käed küljes” kõike, mis selles äris oluline.  

Seejärel värbas mind CBS Records, tänane Sony Music, mille Euroopa rahvusvaheline esindus asus Pariisis. Sel hetkel otsisid nad asepresidenti Euroopa klassikalise muusika osakonnale. Tegemist oli ühe maailma suurima plaadifirmaga, õppisin väga kiiresti ning see avas mulle sõna otseses mõttes kogu maailma. Neli aastat hiljem otsis mind üles PolyGram, tänane Universal Music, maailma suurim klassikalise muusika katusorganisatsioon, ning kutsus mind plaadifirma Philips Classics Productions asepresidendiks organisatsiooni peakorterisse Hollandis. Töötasin mitmel ametikohal, algul Hollandis, seejärel Pariisis ja Londonis. Olin PolyGramis 14 aastat ja jätkasin seejärel klassikalise muusika äris iseseisva konsultandina ning õpetasin kultuurikorraldust (art management) ülikoolides ja muusikaakadeemiates. Nii et muusika on olnud kogu mu elu.

Ja kuidas sa Eestisse sattusid?

Aastast 1997 hakkasin õpetama muusika, kunstide ja kultuurikorralduse valdkonnas. Ma naudin loengute andmist väga ning see tõigi mind 2007. aastal Eestisse. Eesti Muusikaakadeemia kutsus mind külalisõppejõuks ning aastatel 2007–2014 pidasin seal loenguid. Mulle meeldis Eestis kohe, kuigi olin siin ka varem Soomes elades turistina käinud.

Mul on suur armastus Põhjamaade vastu. Mulle meeldib Pariis – Prantsusmaa on täiesti hämmastav riik, kuid midagi jääb seal puudu.

Seal puudub põhjamaine rahu, vaikus ja metsiku looduse lähedus. Tunnen end põhjas väga mugavalt.

Mõned mu sõbrad arvavad, et olen hull, sest siin on väga pime ja väga külm, aga mulle meeldib see ja olen otsustanud siin pensionile jääda.

Olen väga visuaalne inimene, armastan arhitektuuri ja olen palju reisinud, et seda näha, eriti kaasaegset arhitektuuri. Mind huvitab mööblidisain, eriti 1930. ja 1940. aastate Taani ja Soome disain. Samuti olen suur kaasaegse klaasikunsti kollektsionäär.

Ja nagu ma näen, oled ka suur kunsti- ja fotograafiafänn?

Kui ma esimest korda Eestisse loengut andma tulin, nägin kusagil üht fotot ja et olin koos kohaliku inimesega, küsisin – vau, kes selle tegi? Selgus, et Eesti fotograaf Kaupo Kikkas. Niisiis tahtsin rohkem teada, millega ta tegeleb. Tundsin tema tööga vahetut sidet, see puudutas mind kohe. Ja nii peabki kunst töötama, seda lihtsalt ei oskagi seletada. Tutvusin Kaupoga, sellest sai alguse pikk sõprus ning nüüd olen ümbritsetud tema fotograafiast.

Just need “Treescapes” sarja teosed hingavad ja annavad edasi Eestimaad. See puit – siin raamidel – on pärit 200 aasta vanusest talumajast Lõuna-Eestis Võru lähedal.

Minu jaoks ei tähenda riigis elamine lihtsalt füüsiliselt kohal viibimist, vaid ka enda ümbritsemist asjadega, mis peegeldavad sinu sisemust.

Kunst ja disain, millega sa end ümbritsed, näitab sinu olemust. Kaupo on minu jaoks üks paremini hoitud saladusi Eestis. Ta on rahvusvaheliselt tuntud. Tema teosed kõlavad minus. Seda ei saa seletada, vaid lihtsalt tunnetada. See on midagi enamat kui lihtsalt öelda, et see on ilus, see läheb palju sügavamale.

Kaupo Kikkase Treescapes teosed annavad Kevini sõnul edasi Eestimaad.

Kunst ei pea olema ilus, see peab midagi edasi andma, aga see, kuidas ta seda teeb, on igaühe jaoks erinev. Ma ei mõista hukka, kui mõni teos mulle midagi ei ütle, kuid kõneleb midagi kellelegi teisele. Kunst suhtleb väga isiklikul, maagilisel ja müstilisel viisil. Muusika pole ses suhtes erinev, kuid muusika on abstraktsem – seda ei saa puudutada või tunda selle lõhna. See tõuseb õhku ja kaob. Kunst, ükskõik mis vormis, äratab midagi, mis meis vaikib, äratab emotsioone ja tundeid. Äratab ja tugevdab seda, kes me üksikisikutena oleme.

Kui ma paluksin sul valida teatud klassikalise muusika teose või helilooja, mis kõlaks kokku Kaupo teosega “Treescape”, siis mis või kes see oleks?

On huvitav, et sa seda küsid, sest see foto siin – pealkirjaga “Hästi tempereeritud klaviir” – põhineb Bachil. See on muusikaga väga tihedalt seotud ja ma tunnetan seda. Ma ei teadnud, et Kaupo selle töö just niimoodi nimetas, ma lihtsalt vaatasin seda ja tundsin – oh, ma armastan seda! Ja ka sina ei teadnud seda, kuigi tundsid, nii et midagi peab siin olema. Ja seepärast ongi kunst nii imeline ja salapärane ning elu nii huvitav. Ja muide, Bach on mu lemmikhelilooja!

Ja räägi mulle teisest tööst siin – “Odüsseiast”.

See on üles võetud Eesti läänerannikul. Ühel ööl nägi Kaupo und kolmest mehest, kes seisid kolmel kivil, purjetasid Läänemerel, ja ta tahtis seda unenägu taaselustada fotona. Kivid olid unes tihedalt koos, kaks neist madalamad ja kolmas kõrgem, mistõttu oli Kaupol keeruline neid täpselt samasuguses kombinatsioonis leida. Kuid ta leidis need Lääne-Eestist, just nii nagu ta neid unenäos nägi. Ja siis tuli tal leida modellid – vend ja kaks sõpra. Minu arvates on see foto lihtsalt geniaalne ja kehastab Eestit.

Kevini kodus leiab mitmeid Kaupo Kikkase teoseid. Taustal teos Odüsseia.

Huvitav on see, et see asub Man Ray litograafia kõrval…

See põhineb samuti muusikal, seal on viiul, nagu näed, need on kõik keelpillid, orkester. Minu jaoks on see harmoonia. Ja see sobib koos Kaupo “Odüsseiaga” ideaalselt kokku, kuigi teosed on pärit täiesti erinevatest perioodidest, üks on mustvalge foto ja teine värviline litograafia. Neis mõlemas on rahu ja tasakaal.

Räägi ka teistest korteris leiduvatest disainiobjektidest.

Lampide autor on Taani disainer Poul Henningsen ja need on väga vanad. Need on esimesed lambid, mis mul 40 aastat tagasi Pariisi korteris olid. Vahepeal muutsin sisekujundust ja need seisid 35 aastat kastides. Ja kui ma otsustasin siia tulla, läksin alla keldrisse ja võtsin need sealt välja. Niisiis, need on aastast 1983, kuid nad näevad endiselt välja nagu uued. Need on ajatud ja see on see, mida ma kunstist, muusikast või disainist otsin – kas see peab ajaproovile vastu? See on minu ainus kriteerium. Mind huvitab aeg väga, aeg on kõige võti ja see on mulle nagu kinnisidee. Sama kehtib ka sõprussuhete ja abielu kohta – ainult aeg näitab, kas need on tõelised ja kestvad.

Korteri interjööri täiendavad Taani disainer Poul Henningseni valgustid aastast 1983, mis rändasid koos Keviniga Pariisis Tallinnasse.

Näiteks – need toolid on pärit 1950. aastatest ja need taburetid on disainitud 90 aastat tagasi. Aeg ei saa neile liiga teha. Ja Kaupo fotosid silmitsedes vaatan neid alati aja perspektiivist – kas 50 aasta pärast on need jätkuvalt väärtustatud? Ma arvan, et on küll. Mind ei huvita lühikese elueaga asjad, mis on täna siin ja homme kadunud. Süsteem, milles me elame, tahab muidugi vastupidist!

Kuidas kunsti- ja disainiteosed sinu juurde jõuavad? Kas otsid ise aktiivselt konkreetseid esemeid, või on oluline hoopis äratundmishetk?

Ma leian, et hea kunst on peaaegu nagu elusolend, kui ma võin nii öelda. Kogemus on üsna sarnane sellega, kui kohtute mõne inimesega esimest korda – see põgus või isegi sügav pilk, enne kui vahetate mõne sõna. Kas temast saab sõber, kolleeg, romantiline kaaslane, vaenlane? Sa lihtsalt tunned poolehoidu, neutraalsust või isegi antipaatiat. Kunst ei erine sellest kuigivõrd, kuna suur kunstnik, olenemata meediumist, mida ta kasutab, kannab teosesse osa endast, oma väärtustest, iseloomust, hingest, ja nagu inimene, kannab see mitmeid sõnumeid – mõned neist on ilmselged, mõned rohkem peidetud. Ma tunnen selle alateadlikult ära ning nii kunst ja disain minu juurde tee leiabki.

Tundub, et sa armastad väga Põhjamaid. Mida sa Põhjamaade kultuuris hindad, mis sind kõnetab?

Põhjamaade kultuuris, kunstis, disainis ja inimestes meeldib mulle kõige rohkem kõrgelt arenenud pragmaatilisus, ratsionaalsus ning harmoonia looduse ja keskkonnaga. Need väärtused kanduvad üle selle piirkonna disaini ja kunsti, sest kunstnik väljendab jällegi oma väärtussüsteemi, oma tõekspidamisi ja põhimõtteid. Need väärtused tõmbavad mind väga. Seda, mis Põhjamaadel võib olla puudu ekstravertses kires ja liialduses, korvab puhtus ja väga ökonoomne, peaaegu minimalistlik ideede, kontseptsioonide ja disaini väljendusviis, kus vähem on rohkem.

Ma näen sarnasust ka Põhjala ja Jaapani kultuuri vahel, mis meeldib mulle samuti väga.

Mu iseloomus on kaks äärmust – tunnen end põhjamaises keskkonnas koos siinsete inimestega väga hästi ning samas tunnen end osana ladina kultuurist, koos selle ekstravertsuse, sõnaohtruse, kirglikkuse ja liialdusega. Kuid oma igapäevases elus lähtun ma põhjamaade ja Jaapani disainist, kuna see loob üldise rahutunde ja rahuliku lava, kus saan välja elada oma karakteri kaks diametraalselt vastandlikku külge, põhjamaine jahedus ja kirglik temperamentsus.

Kas sul on õnnestunud Eestis mõnda näitust külastada?

Jah, kindlasti, ma käin regulaarselt Kumus ja kunstigaleriides; kohalikud sõbrad tutvustavad mind kunstnikele ja fotograafidele. Mu naaber on Tiit Pääsuke, tal on kunstihoones ateljee ja me räägime, kui liftis kokku saame. Mulle pakuvad tema tööd väga huvi, kuigi mul ei ole neist veel ühtegi – mulle meeldib tema stiil, see kõnetab mind.

Kunstihoone aura sobib mulle väga hästi ja tegelikult oli Kaupo see, kes mulle selle korteri välja vaatas. Olen siin väga õnnelik, sest just seda ma praegu oma ellu tahan – olla kesklinnas, kuid siiski piisavalt lähedal kaunile ja ehedale Eesti loodusele.

Kas leiame Eestist teisigi kunstnikke kelle looming sulle huvi pakub?

Neid on liiga palju!!! Mainisin juba varem Tiit Pääsukest, aga mainiks ka Karl Pärsimäge, kelle töid avastasin mõni aeg tagasi Viinistu kunstimuuseumist. Mind köidavad ka Lembit Sarapuu tööd, kelle kujutlusvõime ja fantaasia on ühtaegu nii intrigeerivad kui ka häirivad, aga mulle meeldib! Lõpetuseks mainiksin ära Malle Leisi, kelle tööd ning lillede ja värvikasutus minuga koheselt haakub.

Kas teil on kunsti- ja muusikanautijana ehk Edasi lugejatele mõni hea soovitus, mida vaatama-kuulama minna?

Pean mainima, et väikese riigi ja pealinna kohta on Tallinna ja tegelikult kogu Eesti kultuurisündmuste rohkus muljetavaldav. Jälgin tähelepanelikult, mis siinsel kunsti- ja muusikamaastikul toimub. Üks näitustest, mis  jättis võimsa mulje, oli Kumu kunstimuuseumis avatud väljapanek  “Raamimata: Leis, Tanaka, Rožanskaitė”, mis avaldas suurepärast austust kolmele erakordsele Balti naiskunstnikule, ning näitas nende töid Nõukogude okupatsiooni hilisest perioodist, 70-80ndadest.

Soovitan aga vaadata 21. veebruaril Pärnu Linnagaleriis avatavat Kaupo Kikkase kureeritud festivali Fotofest väljapanekut „Võta isiklikult“. Muusika poole pealt soovitaksin bassilaulja Ain Angeri kontserti Schuberti “Talvine teekond” pianist Mihkel Polli saatel, märtsis nii Pärnus, Tartus kui ka Tallinnas.

 

Kaupo Kikkas, fotograaf:

“Kevin on minu jaoks kallis sõber ja koguja ühes isikus. Olen paljude nõuannete ja soovituste eest oma elus talle väga tänulik. Tema oli ka see inimene, kes peaaegu, et sundis mind oma töödega Eestist väljapoole minema, mis eestlase natuurile ei ole sugugi mitte kerge. Tahaks ju vaikselt ja pühendunult kodus oma loomingut teha ja siis oodata, et keegi sind avastab. Aga nii see paraku ei käi.

Kevinil on väga kindel arvamus ja maitse, mitte ainult kunstis vaid kõiges. Ta võib vaadata asjadele otsa ja öelda sekundi jooksul, mis ta neist arvab. Ning veidral moel jääb ka pärast pikka pühendumist ikkagi oma algse arvamuse juurde. Samuti on ta vist kõige parem inimeste lugeja, keda ma olen elus kohanud ning see on mulle ka professionaalselt alati väga huvitav. Kui teda miski huvitab, siis on tal sellest teemast tavaliselt fenomenaalsed teadmised ja ta muudkui uurib ja kaevab silmade põledes ning oskab iga päev uuesti vaimustuda nagu väike laps. Lõpetuseks veel üks naljakas fakt. Ma ei tea kedagi, kes maksaks suurt raha, et sooritaks vabatahtlikult arsti eksameid (sealjuures edukalt) olles ise tegutsenud terve elu klassikalise muusika valdkonnas.”