Ruudu Rahumaru näituse “Templihoidjad” avamine

“Templihoidjad” on natuke animistlik ja üleloomulik näitus inimese ja ürglooduse vahelisest sünergiast koos kunstniku enese tundeilma eksootiliste ja orgaaniliste mustrikirjadega. Need pildid on väiksed portaalid rändamaks looduse hingestatud maailma, kus loodetavasti tunned ära ka oma hingetempli väravad. Neis piltides on mu elu-ja metsakogemus, mis on rohkem reaalsuse moodi kui see, mida silmaga näeme.

Mõnes mõttes haldjariik ise palus mul selle näituse teha. Ühel ööl tuli mu mõtteisse üks vana naine, kes seisis raiesmiku ja metsa piirimail, ta silmast voolas üks pisar ja ta ütles “palun aita mind, ma tahan sind hoida”. Lubasin sel metsaemandal end juhatada, et saaks sündida see näitus neist tegelastest, kes on mind mu rännakutel saatnud. Nagu meid kõiki. Nad teevad meile pai, kui korra metsas vastu jämedat puutüve toetad või millal iganes lubad enesel looduse hingetõmmetesse lõdvestuda. Nad hoiavad meid ja paluvad, et meie hoiaks neid, loodust ja omaenese hingetempleid.

Ühest küljest on need lavastatud pildid, sest mulle meeldib läbi mängu töötada, teisalt oli see ainuvõimalus, et äratada ellu need natuke ebamaised ja inimnäolised tegelased, kes me minu mõtteis kõik oleme. Me kõik oleme alati templihoidjad ja samas on templihoidjad alati meiega. Teisalt tilgutan väljatrükitud fotodele õrnalt värvi ja lasen sel orgaaniliselt lõuendil sulada. Lisan oma isikliku mustrikirja, mis on justnagu maagiline laul – võti, et avada uute tajude ja võimaluste templiväravad, kus saad ürgjõududega ühte sulada.

Kui meie keskkond on hoitud, oleme ka meie hoitud ja vastupidi. Oleme lõputu kooshingamine, kuigi vahest võib tunduda, et mina on ainult mina. See on alati enamat. Mitmekihilisus pildikeeles olen leidnud viisi, kuidas väljendada seda, et silmalenähtava maailma taga on veel teised rikkalikud maailmad, kus kõik on ühendatud.

Ruudu Rahumaru(1991) on Tartu kunstnik ja fotograaf. Ruudu Rahumaru sümboliseerib maagilist hingeteekonna peegeldamise tantsu. Igapäeva elus on nimi Sandra, olen pildistanud 14ndast eluaastasest saadik, kõndinud oma värvilist teed, eesmärgiga mõista inimese tundeilma salaradu, et julgeksime oma hingelabürintides vabalt liigelda.