Pentti Sammallahti “Kauge maa”

Pentti Sammallahti kasvas üles ümbritsetuna fotodest. Tema vanaema Hildur Larsson oli tuntud Rootsi fotograaf, kes töötas 1900ndatel aastatel Helsinki ajalehe Kaiku jaoks. 9-aastaselt otsustas Sammallahti, et temastki saab kunagi fotograaf – ajendiks sai Edward Steicheni kureeritud fotonäitus The Family of Man, mida isa teda külastama viis. Kõigest kaks aastat hiljem tegi Sammallahti oma esimesed fotojäädvustused Helsingi igapäevaelust. Sealt sai alguse tema väljapaistvate piltidega fotograafiateekond, mida iseloomustab meisterlik teostus ja melanhoolne poeesia.

“Ma tunnen, et mulle antakse fotosid, mitte ei tee neid. Kui sa oled õigel ajal õiges kohas, siis ainus, mida tegema pead, on nupule vajutus. Fotograafiks olemine ei ole sellega kuidagi seotud,” kirjeldab Pentti Sammallahti. “Kõik, mida olen pildistanud, eksisteerib minust olenemata. Minu roll on olla sellele vastuvõtlik. Tähtsaim on vedamine: iga pildi taga on natukene head juhust,” lisab ta.

50 aasta vältel on fotograaf jäädvustanud looduse müstikat selle kõikvõimalikes vormides üle kogu maailma, kus omavahel on põimunud loodus ja leidlikkus, reaalsus ja fantaasia. Sammallahtil on ainulaane oskus vaadelda – tabada esmapilgul tavapäraseid steene igapäevaelust, mis läbi tema objektiivi saavad ajatuteks kompositsioonideks, meenutades kaadreid mustvalgest filmist või halltoonides maastikumaalist.

Näitusel “Kauge maa” on unikaalne seos Eestiga. See sisaldab portfoliot kaheksast fotost, mis pärinevad 1981. aasta talvest, mil Sammallahti pildistas Tallinna rahvarohkel tänaval kõndivaid inimesi.

“Ta ei ole dokumentaal- ega loodusfotograaf, vaid fotokunstnik, kes kasutab viiteid muusikale, luulele ja kirjandusele, mis mõjutavad tema töid. Sammallahti keel on poeetiline; täidetud kultuuriliste tunnustega, mida esmasel vaatamisel ei pruugi märgatagi ning mis harutatakse lahti ajaga,” räägib Anna Mustonen, näituse “Kauge maa” kuraator.

Nagu Sammallahti ise ütleb, mustvalged fotod “antakse talle, mitte ta ei tee neid”. Tema jäädvustused muutuvad ülimalt täpse töö tulemusena fotokunsti kroonjuveelideks. Need tõestavad tema meisterlikkust ja peegeldavad visuaalset luulevormi.