fbpx
NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

“Kunstiajalugu ei ole olemas. Kunst on oma loomult ajalootu.“ – Walter Benjamin.

Inimese võime tajuda aega ruumiliselt – meenutada pilte möödunust, näha olevikku ja kujutleda tulevikku — viitab ajaloo seoselisust kandvale omadusele ja olevikule, kus eksisteerivad ühes hetkes koos nii minevik, olevik kui ka tulevik. Mälu, teadmised ja kogemused koos nostalgiaihalusega on midagi, mis välistavad millegi mõttelise lõppemise võimalikkuse. 20. sajandi esimese poole üks mõistatuslikumaid mõtlejaid Water Benjamin käsitleb ajalugu kui mitte-lineaarset ja progresseeruvat, vaid kui katkendlikku protsessi, kus ei ole midagi lõpetatut ning milles võib kunstiteost vaadelda kui ahistoorilist objekti.

Benjamini idee kunstiajaloo puudumisest paigutatuna tänapäevasesse konteksti tundub isegi loogilisem, kui kujutada seda toimimas 1930ndatel aastatel. Praegusel ajastul, kus kunst dokumenteerib pluralistliku postmodernismi vaimu, on tal ka omadus tsiteerida ajalugu, mängida mineviku stiilide ja vooludega rebides need ajaloost välja ning muutes kaasaja osaks. Praegugi võiks öelda, et kunstil ei ole ajalugu, sest kunst tegeleb minevikuga, ning on kaotanud sideme oma ajaga. Samas on aga praeguse aja näol tegemist „mineviku elluäratamise ajaga“, millel näib puuduvat progress edasises suunas ja kunstiajalugu on muutunud kestvaks minevikuks.

Grupinäitus “Tulevik oli eile” koondab kokku fotokunstnikud, kellest kõik mõtisklevad omal moel aeg-ruumi ja sellele omaste ilmingute üle. Nende loomingu ühisosaks on ajalugu, mälu ja sotsiaalsed konstruktsioonid, mille järgi me igapäevaselt elame ja ümbritsevat defineerime.
Arnis Balčus analüüsib oma seerias “Amneesia” (“Amnesia”) Läti ja teiste postsovetlike riikide saatust taaslavastades erinevaid olukordi ja “rituaale”, mis on meie argielust seoses sotsiaalsete ja poliitiliste muutustega hääbunud. Ta viitab kollektiivsele amneesiale kui nähtusele, kus püüame minevikust ja sellega seotud mälestustest vabaneda, eesmärgiga unustada oma nõukogude identiteeti.
Kaudselt käsitleb nõukogude pärandit oma kunstis ka Tomas Urbelionis, kes esindab fotokunstis omamoodi brutaalset esteetikat. Tema fotod ei pole puhastatud või steriilsed, vaid väljendavud pigem postsovetliku ühiskonna brutaalsust, mis seguneb argiste kitšelementidega.
Gabrielė Gervickaitė kontekstiga mängivates teostes seguneb samuti minevik ja olevik. Fotokollaažidel saavad kokku vanadest meditsiiniõpikutest pärinevad “ravivõtted” ja kaasaegsed maastikud, mis üheskoos moodustavad uusi ja absurdseid jutustusi.

Lilia Li-Mi-Yan’i teosted mõtisklevad inimhierarhia, võimu, eetika ja demokraatia üle. Seeria “Isandad ja teenijad” (“Masters and servants”) toob vaatajani omamoodi veidrad “pereportreed”, mis dokumenteerivad ühiskonna jõukamate kihtide esindajaid poseerimas üheskoos oma teenijatega analüüsides võimusuhteid ja hierarhiaid kaasaegses ühiskonnas.

Lilia Li-Mi-Yan "Masters and servants"

Lilia Li-Mi-Yan “Masters and servants”

Andrejs Strokins osaleb näitusel teostega seeriast “Kosmiline kurbus” (“Cosmic Sadness”), mida ta originaalis postitas reaalajas oma Instagrami kontole. Seeriat võib vaadelda kui visuaalset päevikut argielust ja katsetest muuta oma privaatsed kogemused avalikuks. Fototöötlus ja koloriit aga viitavad praeguse digiajastu nostalgiaihalusele analoogfotograafia järele.
Laisvydė Šalčiūtė fotoseeria “Orlando: Elulugu” viitab Virginia Woolfi samanimelisele teosele (1928). Raamatu ja fotode sisuks on soorollide ümberhindamine. Šalčiūtė fotod räägivad loo läbi Mona Lisa portree, mis sümboliseerib tema nägemuses lõhestunud identiteeti. Laiemalt peatubki Šalčiūtė looming suuresti soorollidel ja sellel, kuidas nad on läbi aja muutunud.

Arne Maasiku teosed otsivad rütmi ja sümmeetriat argistes esemetes, mis on välja rebitud oma igapäevasest kontekstist ja kaotanud nende ümbert inimese, kelle jaoks on need objektid loodud. Alles on jäänud puhtad geomeetrilised vormid, mis on leidnud koha kaaaegsetel natüürmortidel.
Jan Leo Grau fototöötlusi võib samuti vaadelda kui vastandumist klassikalisele natüürmordile. Teoste keskmes on argised esemed, läbi mille me defineerime igapäevaselt oma identiteeti, tulevikku ja minevikku, progressi ja heaoluühiskonda. Minevikust laenatud natüürmort kui igivana žanr on viidud üle kaasaegsesse pildikeelde ja teosed on valminud kõige kaasaegsemas (kunsti)tehnikas, milleks on töödeldud mobiilifotod digitaaltrükis.
Soili Arha läheb oma teostega ajas tagasi aastasse 217 e. Kr. Talviti veedab kunstnik suurema osa ajast Türgis, kus tema meelistegevuseks on uitamine muistsete linnade varemetel ja muuseumides. Oma jalutuskäikudel mõtiskleb ta kunagiste inimeste elude üle, milles põimuvad nagu praegugu võim, usk, tsivilisatsioon, areng, kultuur ja lihtne argielu. Oma kividele kantud fotodel portreteerib ta kadunud linnade elanikke, kes võiksid olla Ephesuse kunagised residendid.
Aksel Haagenseni foto-installatsioon püüab ühest küljest avardada foto kui kunstiliigi piire — ühesõnaga seda, kuidas me fotot tajume. Foto ei pea olema ilmtingimata tükk paberit, vaid võib oma mateerias ulatuda ka kaugemale. Sellise väljenduslaadi on Haagensen valinud toetamaks vaataja osalust kunstiteose loomise- ja tajumise protsessis. Teos keskendub sellele, kuidas me vaatame fotosid ning kuidas neid vaadates loome narratiive infokildude vahel, mis ei pruugi olla omavahel seotud.
Sven-Erik Stambergi fotod väljendavad liikumist, otsimist või hetkelist hingetõmmet, mõtiskledes selle üle, miks inimesele meeldib olla mujal, kas tulevikus või minevikus, aga mitte eriti olevikus – kas järsku sellepärast, et siin peab tegutsema ja mingeid samme astuma, aga mandumine hästi ei võimalda neid tüütuid, aga kriitiliselt vajalikke tegusid teha? Ja mis samme tuleks astuda? Kust saada tarkust? Mingi määratlematu miski teeb olemise võimatuks… Mis talle siin ei meeldi, miks ta eriti kunagi rahul pole, millele või kellele ta üldse loodab, kas eksisteerib kuskil…?

Osalevad kunstnikud: Andrejs Strokins (Läti), Arnis Balčus (Läti), Lilia Li-Mi-Yan (Venemaa/Turkmenistan), Arne Maasik (Eesti), Jan Leo Grau (Eesti), Tomas Urbelionis (Leedu), Arturas Valiauga (Leedu), Laisvydė Šalčiūtė (Leedu), Aksel Haagensen (Eesti), Gabrielė Gervickaitė (Leedu), Sven-Erik Stamberg (Eesti), Soili Arha (Soome).
Näituse kuraatorid: Jan Leo Grau, Marian Kivila (Avangard Galerii) ja Marko Toomast

Rohkem infot ja pilte avamiselt

Galerii nimi: Pärnu Linnagalerii

Aadress: Uus tn 4, Pärnu

Lahtiolekuajad: T-R 11:00 - 17:00, L 11:00 - 14:00

Avatud: 03.01.2019 - 23.02.2019