Metsavahi tegemised, küti unistused ja kõik see kaduv

Pärnumaal metsavahi ametit pidanud Vellu Tänava (1939-2019) joonistused üllatavad kindlasti vaatajaid! Tema umbes sada joonistust on sündinud sisemisest sunnist, iseendale, ilmselge eesmärgiga meenutada vanu aegu ja jäädvustada ühe metsavahi igapäevaseid tegemisi. Neis ei puudu nostalgiline, isegi romantiline mõõde, kuna metsavahi amet kui selline, oli tööde loomise ajaks Eestis juba kaotatud. Saaremaal sündinud Vellu Tänav töötas alates 1966. aastast Pärnumaal Kobra metskonnas metsavahina. Ametivendade hulgas lugupeetud metsavaht, lisateenistusena ka pottsepa ametit pidav Vellu Tänav hakkas joonistama pensionile jäädes, esimesed tööd pärinevad aastast 2000.
Tema detailirohked must-valged jahipidamist, metsa- ja talutöid, loomi ja loodust kujutavad väikesed joonistused ning mitmed metsavahi ametiga seotud esemed astuvad dialoogi Paul Kondase (1900-1985) teostega, mida ei ole avalikult mitte kunagi varem eksponeeritud!

1950. aastate lõpust pärinevad Kondase maalid kujutavad samuti loodust. Teos “Küti unistus” on romantiseeritud tõlgendus kunstniku noorpõlve jahilkäikudest. Kooliõpetaja Kondas sattus oma jahikire tõttu 1932. aastal isegi kohaliku ajalehe veergudele: „Suure-Jaani alevi õpetaja Paul Kondas on väga mitmekesiste huvidega mees. Vanasti ta oli kirglik piljardimängija ja veetis suurema osa öid piljardilaua taga. Kas ei olnud tal mängus suuremat õnne või jõudis ta ise viimaks arusaamisele, et niisugune teguviis mõjub halvavalt tema tegevusele, seda kindlasti ei tea, aga varsti tüdines mees piljardist. Hakkas siis suure hooga asutama igasuguseid sümfooniaorkestreid, kuid nendega tal polnud silmnähtavalt õnne. Nüüd on Kondas kirglik jahimees. Kuuldavasti ta sellel alal õnn olevat viimasel ajal vaeselapseks jätnud. Mineval aastal, kui jäneseid oli rohkem, on aga Kondasel tihti nii hea jahisaak olnud, et saanud turul jäneseid müüa. Tänavuse kehva jahisaagi suurendamiseks on Kondas õige omapärase abinõu leidnud. Nimelt on ta enda uue musta riidega kasuka värvinud õlivärvidega valgeks, lootes, et niisugust kaitsevärvi kasukat kandes jänesed talle paremini juurde tulevad. Räägitakse aga, et kaitsevärvi kasukast polevat siiski suuremat abi. Saab näha, kas kevade saabudes, kui algab tedrejaht, värvib nupumees enda kasuka jälle roheliseks” („Külaleht”, 1932).

Kõik eksponeeritud kunstitööd kuuluvad erakogudesse. Esemed kuuluvad Viljandi Muuseumisse ja erakogudesse.

Kondase Keskus tänab kõiki inimesi, kes on näitusega seotud!