Maire Männik. Eesti legend Pariisis

Maire Männiku osalus väliseesti kunstinäitustel kestis 1946. aastast kunstniku hiliseani. 2002. aastal pälvis ta eestluse edendamise eest Pariisis Valgetähe V klassi ordeni. Vabaloomingus ühendas ta loodusmotiividest lähtunud detailid 1950. aastate kunstist võrsunud abstraktsete vormielementidega. Prantsuse kunstielus aktiivselt osalenud skulptorist jäi maha portreelooming, abstraktsed kompositsioonid ning avalikud skulptuurid ja medalid. Eestiga seotud pärandisse kuuluvad Marie Underi, Anton Hansen Tammsaare ja Gustav Ränga büstid, samuti Tartu Ülikooli mälestusmedalid ja Pariisi Pére Lachaise’i kalmistul asuv Eduard Wiiralti hauamonument.

Aastal 2004 kinkis Erki Männik suure osa ema loomepärandist Eesti Vabariigile. Näitus Kumu kunstimuuseumis koondab Eesti Kunstimuuseumi ning Tartu Kunstimuuseumi vahel jaotunud loomingupärandit, lisaks teoseid erakogudest, juba varem muuseumidesse jõudnud töid ja Tartu Ülikooli mälestusmedaleid ülikooli muuseumi kogust. Näitusele eelnenud mahuka restaureerimistöö teostasid Isabel Aaso-Zahradnikova ja Aleš Zahradnik, taastatud sai enam kui 50 teost. Näitusega kaasneva raamatu autor on Juta Kivimäe.

Maire-Helve Männik sündis 1. aprillil 1922. aastal Tartus eesti haritlasperes. Tema isa Hans Männik (1893‒?) oli tuntud kirjastaja, ema Lydia Männik (1888–1969) oli üks esimesi eesti naisarste. Maire Männik õppis Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis. 1942–1944 õppis ta Anton Starkopfi juhendamisel Pallases skulptuuri ning paralleelselt Tartu Ülikoolis humanitaaraineid. 1945. aastal jõudis ta pagulasena Rootsi, kus lõpetas Stockholmi Ülikooli ning õppis Stockholmi rakenduskunstikoolis modelleerimist. 1953. aastal anti talle Rootsi kodakondsus.