Maailma peatamise maastikud

Vormiliselt tegeleb Künnapu oma maalidel sama probleemikäsitluse ja töövõttestikuga nagu arhitektuuriski – jõulised värvilahendused ja erinevate arhitektuurielementide stiilne eklektika. Egiptuse sambad, pallaadio uksefriisid, gooti ja roomani aknavertikaalid ja -kaared muutuvad  Künnapu interpretatsioonis hämmastavalt sarnasteks. Nii arhitekt kui ka kunstnik on nende päritolu otsekui peatanud, luues uue, ilma ajastute piiritluseta ideeruumi. Kõndida Künnapu majade eredavärvilistes tubades on seesama, kui jalutada tema maalidele maalitud katuseid, koridore, teid ja maastikke mööda…  

„Need on sellised maailma peatamise maastikud“, ütleb Vilen ise, kui me Haus Galeriis tema näitusest räägime. Vaatan tema pea deliirsete, võimendatud värvidega pilte: neoonkollased, erkrohelised, roosad, lillad, oranžid, sinised, punased ilmalaotused, kus nurgas alati väike ümmargune päike – näib, et reeglina üleval vasakul. Mõni inimfiguur, Vileni poeg August või Vilen ise merevaiguvärvi prillid peas, seismas oma värvikaarjate maastikujoonte ees, vaatamas rahulikult vaatajat. Pilt ja vaataja on üks, see mida sa näed, see sa oled – ütleks Vilen nagu vaikselt sealt maaliservalt, lennates siis rõõmsalt ühe oma teise pildi peal oleva linnuga lihtsalt minema. Lind näib nagu valge hobune, millega kunstnik muretult üle pilditaeva kappab. Väike pilt aga taevas sellel tundub korraga suur ja kauge, kutsudes kõiki mõtteid Vileniga jäägitult kaasa lendama, ikka kaugemale ja kaugemale üle  pintsliavaruste. Pilvi on siin ja seal vaid üksikud. Päikest ei varja need kordagi. Vilen hüüab – vaata alla, need on Toskaana siksakilised teed ja Toskaana puud, vaata nüüd, seal on Santorini katused, vaata Rooma, Peetri katedraal, vaata Tallinn ja sa vaata, vaata, see on Tuleviku linn, võib ju selline olla?! Vaatan tuleviku linna – värviline, väga värviline, heatujuline, justkui muusika ümarate tornide sammude rütmis – mõtlen, mis lugu see on, kuidagi tuttav aga nagu ei ole ka….leian korraga ennast seismas Vileni tulevikupildi ees keset galeriisaali. Vilen on ka siin, maandunud otse minu kõrvale ja küsib, et kuule, mis ma selle pildi pealkirjaks panen – mõtlesin, et panengi „Tuleviku linn,“ et onju, võib ju ikka tulevikus selline linn olla või paneme lihtsalt „Tulevik“? Nõustun. Pigem lihtsalt tulevik – ilus ja hea…

Vilen Künnapu on nii arhitekti kui kunstnikuna kusagil kõikide aegade ja maailmade vahel, mineviku vihjete, oleviku rõõmu ja tuleviku ideede keskel. Sebib seal üsna rõõmsalt ringi ja loob neist kolmest omaenda universumit, mis on ometi seotud suure hoomamatu ja kõikehõlmava universumi endaga, mille tundmise vajadust Vilen ikka rõhutab. Ta tahaks vaatajat justkui lahti raputada väikesest rutiinsest mõtlemisest, ootuspärastest lahendustest, julgustada nägema asju märksa laiemalt ja vabamalt – värvilisemalt, nii otseselt kui kaudselt. Värv on tore ju? Onju?! Värv on ikka hea, veenab Vilen positiivselt.

Vilen Künnapu ise on oma maalidest ja näitusest kirjutanud: 
„Maailm koosneb kirjeldustest ehk paljudest programmidest, kuid millisesse kaosesse need programmid on maailma tegelikult viinud?! Kui suudaksime neid peatada, siis muutuks kõik. Praegusel ajal peatumised toimuvad ja ka inimteadvus  laieneb, kuid kahjuks tsunaamide, pandeemiate jms. jõul. Ometi saaks ahistavaid ja kohati vägivaldseid programme peatada ka mediteerides, muusikat kuulates või head kunsti nautides. Minna energiavälja, kus kogeda midagi rahustavat ja tervendavatki. Püüan oma kunstiga seda seisundit inspireerida. Minu pealtnäha ebareaalsetes maastikes, nendes kummalistes ülivärvilistes kubistlikes ehitistes on pärisreaalsuse ja ajatuse erutav lõhn, mida ära tunda, millesse süveneda ja kust vaataja energia võiks jõudu saada.

Minu värvid, need erksad põhitoonid, pärinevad nii 17000 aastat vanadelt koopamaalidelt kui iidsetest lõunamaa kultuuridest, mida kasutatakse tänaseni, vaatame või Aafrika naiste riietustki. Minu koloriit on tegelikult niisama ajatu kui kõigi loodusrahvaste rituaalne atribuutika – lipud, trummid, ihumaalingud, amuletid, ehted ja mustrid templite interjöörides. Olen need värvid üle kandnud nii Tallinna kui Santorini seintele ja katustele. Jah, see võib tunduda ootamatu aga ma pigem visualiseerin oma maalidel tuttavlike ehitiste, asumite, maastike ja merede energeetikat kui nende täpset tõelisust. Ise loodan, et minu vaataja saab sellest teistmoodi reaalsusest „laksu“, millest toibudes ei ole ta enam heas mõttes kunagi päris endine.

Minu poeg August Künnapu teeb oma maalidel ju sama – lihtsalt läbi inimeste. Ta kujutab neid täiesti tavalistes situatsioonides – tütarlapsed võimlemissaalis, medõed sünnitusmajas, vanaaegne mees majade vahel teivast hüppamas – faktiliselt ei midagi erilist, aga August võimendab sündmust läbi tegelaste ja olukordade energeetika maalimise – keskendumine, pühendumine, fokusseerimine ühele pealtnäha ebaolulisele ent tegelikult olulisele hetkele, mis teeb tema maalid inimeksistentsi maagia väljendajateks.

Minu jaoks on oluline, et praeguses muutuvas maailmas esitaksid loojad puhastatud energeetikaga teoseid, mis täidaksid vaataja heade ja tervete emotsioonidega. Olgu need siis maalid, majad või muusikapalad. Ma tahan oma vaatajat kütkestada uskuma maailma seda poolt, mis on hea, turvaline, lõputu ja ajatu.“ 

Teksti kirjutanud ja kunstniku teksti kohandanud

Piia Ausman

Haus Galerii kuraator