Katrin Piile. ABSTRAKTNE HÜPERREAALSUS II.

Hüperrealismile on ette heidetud tasapindsust, masinlikkust, efektitsemist ja tuttavlike kujundite kasutamist, abstraktsionismile aga liigset spontaansust ja kontrollimatust. Kujutatava ja kujutamiseks valitud stiili põimumisel tühistab üks etteheide teise.

Kunsntik kommenteerib hüperreaalsuse mänge järgmiselt “Hüperrealismile omase liiga täpse kujutamislaadi tühistamiseks suurendasin maalipinnal maalitavat värvipaletti 15,5 korda. Taolises mõõtkavas tekib olukord, kus inimestel kaob võime kiirelt taibata, mida me näeme. Me ei taju kujutatut niivõrd värvipaletina, sest tuttavlik kujutis kaob ja maal hakkab tööle abstraktse teosena. Samas pole taolises abstraktse maali loomises enam spontaansust ja kontrollimatust, vaid täielik kontroll ja keskendumine kujutatavale. Lõuendilt vaatab vastu ruumiline sügavus, mis mõjub kontrastselt hüperrealistliku tasapindse maalilaadiga. Kuna valminud teose suhtes tekkis vaatlejatel kahtlus, kas tegemist on lõuendile prinditud fotoga, siis otsustasin maalimisprotsessi dokumenteerida. Küsimusi tekitava kujutamisviisi ja selle aluseks oleva reaalsusnihke suurendamiseks valisin dokumenteerimise meediumiks maali. Realistliku õlimaali. Reaalsust dokumenteerides kohtub hüperrealistlik maal hüperreaalsusega. Protsessi dokumenteerimine läbi maali ei püüagi tegeleda tõega, vaid tekitab olukorra, kus oskus kinnitab oskust.”

Fahle väljapanekus saab näha hüperrealistlike maalidokumentatsioone, illusioone ja vormilt abstraktseid teoseid, kuhu sisse on jäänud niiöelda lõpetamata osad, mis tekitavad kontrasti realistlike, pooleldi läbimaalitud ja visandatud pindade vahel. „Abstraktne hüperreaalsus II“ on jätk 2019. aasta mais, Vana-Võromaa Kultuurikojas toimunud näitusele, mis oli vaadeldav protsessikunstina ja tegeles tehniliste oskuste, värvikompositsiooni, maaliajaloo ja kunstnikutöö analüüsiga.