Ivar Kaasik ”Autonoomia(ta) autoportree”

Ivar Kaasiku maalilooming aastatest 2019-2021. Maalide kooslus vastandub kunstniku kahele projektile, mis leidsid aset Berliinis ja Münchenis. Seekordne näitus käsitleb pildi autonoomiat. Peaküsimus on kunsti autonoomsuse säilitamine ja kas piiride seadmine aitab kaasa kunsti vabale arengule piiratud sotsiaalses ruumis?

Mitte kunst ei muuda ühiskondlikku süsteemi, vaid süsteem teeb seda kunstiga, püüdes vötta talt tema autonoomia.

Kunstniku poolt kujutatu, eelkõige kui kujutava kunsti kategooria, tahab teada, millise kujutise või kujutatuga on tegemist. Mis paneb vaikiva pildi rääkima? Kuidas laseb see mateeria end meile asja ära seletada? Kuidas on tal suhted seletustega või siis keelega, millel on ühiskonnas palju suurem tähelepanu osakaal? Et sellest aru saada, tuleb kivinenud vundamendid lahti kraapida, mis aitab lagedale tulnud pildi mõiste kompleksuse paremal mõistmisel: pildi võimust ja võimalustest, tema teenetest illusooni ees, igapäevaelu tõetruu kujutamise ja reaalsuse erinevusest. Õnnestunud simulatsioon teeb pildist hästi funktsioneeriva ikooni. Alles moodne kunst annab pildile uue rolli ja legitimatsiooni, koos sellega muutunud pildi arusaamad ja piiramatud kujutamisvõimalused loovad kunstis esmakordselt olukorra, mida varasem traditsiooniline tahvelpilt ei võimaldanud. Pilt on saavutanud oma iseseisvuse. Kunsti autonoomia kaotamine tähendaks demokraatliku ühiskonna löppu. See oleks isolatsioon ühiskonnast.

Maal kui aken seinas. See on arusaadav, kui eelistame, et inimene oma ellujäämis-arengus alati mingi kindla osatäitja rollis oli, enne seda kui ta vaid kõrvaltvaataja rolli ja seda teatud distantsilt omaks võtta oskas. Näiteks auto tänaval: me näeme seda seal väljas teatud distantsilt, aga tunneme ära selle ka juba varem iseeneses läbielatu põhjal. Asju näha (intentio recta) ja samas ka seda asjade nägemist (intentio obliqua) näha, see on kui hõljumine iseenda ja reaalsuse kohal. Mis me piltidel näeme, on värv ja vorm, mis teevad juba ammu nähtu ja läbielatu meie pilgule nähtavaks, tehes selle meile võimalikuks nagu näeksime me seda esimest korda. Pilt nagu looks end ise, kunstnik vaid segab ja vormib laikude ning joontega värvi lõuendil, olles seejuures oma tegemistes nii autor kui ka meedium. Õnnestumise korral on tegemist kunstiga, kus palja silma vaatamise visuaalne impulss ristuks nagu kuskilt kõrvalt vaatamise pilguga. Pilgu materialiseerumine pildiks läbi kunstniku käe on kui suveräänne mõistmatu akt, mida ei ole võimalik lõpuni selgeks rääkida, sest palja idee ja lõuendi vahele jääb peale silmade töö kõrvale ka muu kehaline tegevus. Toimub juba olnu palsameerimine, ikka uuesti ja uuesti, löputu uuendamine kas samal vöi mönel teisel nivool.

Ivar Kaasik on sündinud 1965 Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–98 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal. Kaasik on ka Eesti Maalikunstnike Liidu liige ja Eesti Metallikunstnike Liidu liige. Kirjutajana on Kaasik väljendanud end paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011). Ivar Kaasiku viimane loominguline ajatsükkel on möödunud Berliinis ja Tallinnas.

Et aru saada Ivar Kaasiku elutöö suurusest ja enneolematust ulatusest, tuleb vaadata tema kogu loomingut kui tervikut ja hinnata tema iga teost eraldi, kus puuduvad sujuvad üleminekud. See dialemma on viinud tulemuseni, et kunstnikku redutseeritakse vaid mõnele üksikule aspektile tema loomingust. Seekordne projekt on abstraktne autoportree autonoomiast. Midagi ei ole põnevam, kui fiktiivne tõelisus, kujutades asju, millest me arvame midagi teadvat.