fbpx
NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus „AJUTINE PIND“ kommenteerib nii maalide eksponeerimise paika kui ka autoripositsioonide muutumisi/kehtimajäämisi olukorras, kus meie tegevusi füüsilises ruumis dikteerivad koroona ja sellest tulenev vaimne surutis.“Ajutine“ on midagi sellist, mis kestab lühikest aega, sõna „pind“ evib väga mitmeid tähendusnüansse (aluspind, kandepind, kõlapind, toetuspind, tasapind, pealispind, sisepind, välispind, pildi-pind jm, ka see, millel miski rajaneb, millele miski tugineb, millest miski lähtub).

Kunstiteadlane Mai Levin avastab Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitust:

https://mona.ee/kunstiteadlane-mai-levin-avastab-eesti-maalikunstnike-liidu-aastanaitust-2021-2/

Jaan Elkeni avasõnad näituselt:

https://mona.ee/jaan-elkeni-ringkaik-eesti-maalikunstnike-liidu-aastanaitusel/

Ka Uue Kunsti Muuseumi jaoks on SEB-panga endises hoones asuv pangasaal kui uus ajutine pind. „Ajutine pind“ on aga ka iga maali loomisel hästi jälgitav fenomen, nii bukvalistlikust kui semiootilisest vaatepunktist. Ümbritsevast tegelikkusest ja psüühilisest sfäärist (ehk sisekosmosest) ammutatud muljed ja meeleolud tõlgitakse maalikunsti puhul kahemõõtmelisteks pinnakujunditeks ja värvi-impressioonideks, et vaatajate jaoks retseptsiooniprotsessis taas uuele, nö päriselule tärgata.

Näitusel esineb ligi 90 kunstnikku, kusjuures näituse vanima esineja, Jüri Arraku (1936) ja noorima Tobias Oblikase ( 2003) vanusevahe on 67 aastat! Metafüüsilist eimiskit, “Tolmu üksindust”, mis meenutab enim miljonite liivaterade parve või silmale nähtamatute mikroorganismide välju, on maalinud Mati Kütt (1947), hiljutine Kultuurkapitali elutööpreemia laureaat.

Vano Allsalu ( 1967) “Minotauros” on lahendatud autorile omaste viidetega müütidele ja kultuuriloole, suurepärase koloristina on abstraktsioon avatud lugematutele tõlgendusvõimalustele. Karl-Kristjan Nageli (1977) “Negreanu-täismaja” näiliselt realistlik figuratsioon inimrühmast on asetatud copy-paste meetodil “kohatu” talumaja foonile (või ka vice versa), müstifitseerides nähtava realiteedi universaalset paikapidavust tõe kriteeriumina.

Lock-down ei põhjustanud Eestis märgatavat beebibuumi (nagu omaaegne elektrikatkestus New Yorgis), kuid Marko Mäetamme (1965) soft-porno piirimail asuvad sensuaalsed, roosas koloriidis maalitud stseenid “Adults only” räägib ühest võimalusest kuidas kodust elu vürtsitada – Mäetamme neljal, estetiseeritud graafilisele kontuurile rajatud teosel on positiivse dopingu tunnused olukorras, kus igapäevaste koroonasurmade koguarve Eestis on ületamas poole tuhande piiri. Elu hapruse teema on Maarja Nõmmiku (1991) maali “Eluvärk” sisuks, kunstnik tuletab mõjusa metafooriga meile meelde, et just inimene on planeedi ökosüsteemi tasakaalu kõigutaja, ja enamike liikide jaoks ohtlik – meie minapilt on kultuuri abil mõistagi hoopis klanitumaks vormistatud. Reljeefsemalt kui kunagi varem, on just selleks näituseks ettevalmistumisega paralleelselt olnud avalikuks kõneaineks ühiskonna kui terviku toimimine, ja igaühe individuaalne vastutus. Loodus ei tunne paremini organiseeritud tööjaotuse ja hirerarhilise subordinatasiooniga töökollektiive, kui on suurte mesilasperede ülesehitus ja toimimine – Liis Kogeri (1989) kollakas-ookerjale abstraktsioonile “Vaatab mesitarust välja” tuleb sidemete taastamine äratuntava maailmaga silmnähtavalt kasuks, abstraktsed väljendusvahendid on nii dünaamilise objekti kui mesilassülemi kujutamine, aga väga omal kohal.

Tervikuna on erialaliidu aastanäitus võrreldav maalikunsti laulupeoga, või gospel-koori kontserdiga, kus koorilauljate asemel on esinejateks solistid, igaüks oma sõnumi ja tämbriga. Näituse korraldajad on taolise näituseformaadi puhul pea alati kahvlis – ruumipuuduse tõttu tihedas ekspositsioonis astuvad üksikteosed omavahel sunnitud või sundimatusse dialoogi, kuidas kunagi. Ometi on näitused aastate lõikes osutunud väga eriilmelisteks – zeitgeist toimib vääramatu jõuna.

Näitusel osalevad:

Mall Nukke, Marko Mäetamm, Mirjam Hinn, Ove Büttner, Jaan Elken, Mauri Gross, Veiko Klemmer, Tiiu Pallo-Vaik, Jüri Arrak, Vano Allsalu, Anniki Kari, Tobias Oblikas, Herlet Elvisto, Priit Vaher, QBA (Martin Kaares), Andrus Rõuk, Anna Kõuhkna, Kuzja Zverev, Margus Meinart, Karin Strohm, Liis Koger, Andro Kööp, Lilian Mosolainen, Andres Koort, Ulvi Oro, Margus Tiitsmaa, Per William Petersen, Anu Muiste, Urve Küttner, Piret Rohusaar, Kaur Mäepalu, Eero Ijavoinen, Stanislav Antipov, Anatoli Umerenkov, Mall Paris, Maarja Nõmmik, Rait Rosin, Philiph Arvo Luik, Lola Tehver, Sirje Petersen, Karl-Erik Talvet, Marju Must, Martin Urb, Leekpea, Santa Zukker, Sirje Piir, Vitali Makar (Macari), Ashot Jegikjan, Silver Laadi, Mati Kütt, Kalli Kalde, Kristiina Kaasik, Einar Vene, Maret Suurmets Kuura, Katrina Kolk, Tiina Tammetalu, Tiina Ojaste, Irma Viidalepp, Enn Tegova, Lii Pähkel, Vilen Künnapu, Mari Roosvalt, Uno Roosvalt, Kristiina Jakimenko, Liivia Leškin, Cristelll, Eve Kruuse, Silvi Lepparu, Ly Kaalma, Siiri Jüris, Margus Tõnnov, Peeter Must, Ivika Luisk, Heli Tuksam, Tiiu Rebane, Karl Kristjan Nagel, Eva Jänes, August Künnapu, Ivi Arrak, Edgar Tedresaar, Ilmar Kruusamäe, Anne Moggom, Helle Lõhmus, Piret Kullerkupp, Jane Tiidelepp, Erki Kasemets, Anne-Mai Heimola, Maire Koll, Tiiu Lausmaa, Riin Pallon, Pille Ernesaks, Ene Luik-Mudist.

Jaan Elken (kuraatoritekst ja kujundus), Tiiu Rebane, Marie Virta (UKM), Linda Elken.

Toetavad: Pärnu Linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital

Palume näitust külastada maskis ning hoida teiste külastajatega turvalist 2+2 vahet.

Galerii nimi: Uue Kunsti Muuseum

Aadress: Rüütli 40a , Pärnu

Lahtiolekuajad: E-P 11:00 - 18:00

Avatud: 20.02.2021 - 31.05.2021