Eesti Kunstimuuseum 100. Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik

Moodsa ja kaasaegse kunstniku suhted pärandiga pakuvad mõtlemapanevaid kõveraid: 19. sajandil õpiti kunstiakadeemiates maalimist kopeerimise kaudu, et saada osa klassika väest, 20. sajandi kunstirevolutsioon võttis sõna traditsioonide vastu. 21. sajandil defineerib kunstnik oma teost sageli kui uurimust, eesmärgiga survestada kogunenud teadmisi ja kunstiajaloolisi käsitlusi, mis pole kunagi lõplikud ja võivad avaneda uuelt senitundmatult küljelt. „Tänaseks on meil tegemist üha kasvava trendiga, mis hõlmab ajaloolist kirjeldust, arhiivi, dokumente, väljakaevamist, monumente, ümberehitamise ja taas-lavastamise kunsti, tõendusmaterjali – mida eelistab üha rohkem eri vanuses ja erinevat päritolu kunstnikke. Võime seda nimetada „meta-ajalooliseks lähenemiseks“, mis on tähtis paljude kunstiteoste puhul, mis võtavad omaks kuratoorse loomuse,” kirjutab Dieter Roelstraete. 21. sajandi muuseum järgib pingsa huviga kunstnike meta-ajaloolist liikumist, defineerides protsessi, mille eesmärgiks on mineviku kujutamine oleviku vaatepunktist, ajalooülese mõtlemisena.

„Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“ kutsub vaataja rännakule kunstiajaloolisesse metsa ja hoolitseb selle eest, et see kulgeks vabalt, hälbides peateedelt hõrkudele kõrvalradadele, mille kohta kunstiajalugu pole veel midagi lõplikku ega paikapidavat ütelnud.

Kuraator lähtus kunstnike kutsumisel nende loominguprofiilist ja eesmärgist kaasata näitusele erinevad meediad. Mitmed kutsutud kunstnikud tegid neid huvitavate teoste esmavaliku muuseumide elektroonilise andmebaasi MuISi ja Eesti Kunstimuuseumi digikogu põhjal, millele järgnes töö kogudes. Nii kujunes näitusel esitletavate teoste ajaliseks ulatuvuseks 17.–21. sajand.