ARNE MAASIK “OMARUUMID”

Taidre kirjutab: „Maasiku loomingu dünaamikat võiks üldistavalt kirjeldada liikumisena korrastatuse poole püüdlevast looduse kujutamisest ideaalse arhitektuuri kujutamise juurde. „Pusade“ leheta puutüved ja võsaoksad mõjuvad must-valgetel fotodel üsna esteetiliselt, isegi graafiliselt. Okste, väätide ja kõrte põimumised ning kihistused loovad uljaid mustreid, justkui kehastades kaose vaikset vormumist korraks.”

„Maasiku hilisemas loomingus kerkivad aga esile oma arhetüüpsuses ajatud arhitektuuriobjektid ja -keskkonnad. Need motiivid on arhetüüpsed ka selles mõttes, et seostuvad läbi aegade aset leidnud arhitektuuri idealiseerimise, koguni hingestamise ja müstifitseerimisega kujutavas kunstis. Kui filosoofias tähendab metafüüsika mõtteharu, mis uurib reaalsuse ja olemise, maailma kui sellise algpõhjuseid, siis kunstis seostuvad metafüüsilised taotlused eelkõige tavareaalsuse taga peituva muu, n-ö kõrgema reaalsuse kompimisega. Reaalse maailma ja selle esemete kujutamisega viidatakse teisele, nähtamatule maailmale, luues transtsendentsuse tunnetust.”

Aarne Maasik (snd 1971) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri osakonna. 1996–2003 töötas arhitektina arhitektuuribüroos Künnapu & Padrik, seejärel tegutsenud vabakutselise kunstnikuna. Pälvinud 2006. aastal Kultuurkapitali aastapreemia ja 2019. aastal Kristjan Raua preemia. Tema eelmine isikunäitus Tartus toimus 2016. aastal Jaani kirikus.