Alexei Gordini Pop-Up exhibition “Second hand paintings”

Oma 1967 aastal ilmuvas essees „Autori surm“ Roland Barthes mainib, et autori isiklikku kogemust ja tema loomingut peab lugema eraldi. Lugeja või vaatleja ei pea autorit teadma, et kunstiteosest aru saada, pigem peab vaataja oskama seda ise lahti seletada toetudes just oma elu kogemusele, mitte kunstniku omale.

Tööde kvaliteet ei mängi mingit rolli, kuna kaasaegse kunsti valdkonnas maksab mitte meedium ja oskus vaid autorlus ja lood autori taga. Mingis mõttes kaasaegne kunst võitleb „autori surmaga“ sest kunstiobjekt tihti mängib üsna vähem rolli kui selle looja.
Et aru saada kaasaegsest kunstist peab tihti teadma kunstniku lugu ja tema elu konteksti. Kunstitöö olemine „valges kuubikus“ ja sellega seotud elitaarne tunne, võitleb globaalsega meedia vooluga mis on iseennast intellektuaalne kontent ilma autorita.
Olles ise kunstitegelane ja oma kunstiga raha teeniv isik, küsimused autorlusest ja turust panevad mind mõtlema kunsti tähenduse ja selle aktsipteerimise üle. Maalid mida olin kaua aega second hand poodides vaadanud olid autorluse suhtes „süütud“, puhas visuaalne materjal. Vaatajana polnud mul mingit teist võimalust ilma fantaseerimatta teada saada millised lood võiksid olla nende taga. Antud projektiga avatakse vaatajale kaks kihti. Üks on anonüümsus ja autori mitteeksistents, teine aga agressiivne autorluse sissemurdmine.
Second hand maalid, üle maalitud fraasidega kunstniku isikliku olemisest saavad mingis mõttes „Scrhödingeri kassiks“. Olles samal ajal anonüümsed, on nad konkreetse kunstniku tunnetest läbi imbunud. Olles samal ajal turu „outsiderid“ on nad kaasaegse kunsti turu osaks muutnud tänu kaasaegse kunstniku puudutamisele.