„Birds“ avaneb kõige huvitavamalt mitte ühe poliitilise allegooriana, vaid tervikliku süsteemina, kus keha, ruum, kontroll ja dehumaniseerumine on omavahel lahutamatult seotud.
Mida see võiks tähendada?
Esimene paradoks peitub juba pealkirjas. Linnud (Birds) lubaks justkui midagi kerget, liikuvat ja vaba. Samas tekitab see paratamatult assotsiatsiooni Alfred Hitchcocki filmiga The Birds. Seal ei ole linnud lihtsalt loomad, vaid kollektiivne, seletamatu ja kontrollimatu oht. Nende jõud ei seisne üksikisikus, vaid massis. Ka Grigorjeva maalil mõjuvad linnuinimesed pigem seisundina kui konkreetsete olenditena – inimestena, kes on märkamatult muutunud millekski muuks.
Siit tekib loomulik seos Hieronymus Boschi loominguga, kus inimese ja linnu hübriidid sümboliseerivad moraalset korratust, pattu või karistust. Grigorjeva kasutab sama kujundit aga täiesti teises registris. Tema linnuinimesed ei kuulu religioossesse maailma, vaid poliitilisse süsteemi. Hübriidsus ei mõju karistusena, vaid seisundina, milleni inimene on süsteemi mõjul jõudnud. Just selles mõttes võib linnuks muutumist lugeda dehumaniseerumise metafoorina.
Ruum kui aktiivne jõud
Sama oluline kui figuurid on ruum ise. Inimesed ei täida pilti, vaid on surutud kompositsiooni alumisse serva. Nende kohal avaneb suur tume ruum, kus tühi pind ei mõju neutraalse taustana, vaid aktiivse jõuna. Seal on üksikud avad, servad ja arhitektuursed vihjed, kuid ruum ei muutu kunagi lõpuni loetavaks, meenutades korraga tööstushoonet, punkrit, serverikeskust või maa-alust infrastruktuuri. Just see määramatus muudab selle ähvardavaks, kus inimene ei kontrolli enam ruumi – ruum kontrollib inimest.
Kunstiajaloolised seosed
See tekitab paralleeli Giovanni Battista Piranesi kujuteldavate Carceri vanglatega, kus inimene jääb alati arhitektuurist väiksemaks. Ruum kasvab temast üle ning muutub lõputuks ja raskesti mõistetavaks süsteemiks. Grigorjeva ei tsiteeri Piranesit vormiliselt, kuid psühholoogiline loogika on sarnane – arhitektuur ei ole pelgalt keskkond, vaid võimu kandja.
Teose fragmentaarne ülesehitus süvendab seda tunnet. Perspektiivid ei kohtu, valgus ei jookse ühest paneelist teise ning erinevad ruumid näivad kuuluvat eri reaalsustesse. Maailm mõjub justkui koost lahtivõetuna. Kaasaegses infokeskkonnas ei toimi kontroll enam ühe suure narratiivi kaudu, vaid killustunud kujutiste, vastuoluliste infovoogude ja paralleelsete reaalsuste abil.
Nähtamatu võrgustik
Seda tunnet võimendavad laest laskuvad nöörid või juhtmed. Need mõjuvad korraga nii installatsiooni meenutava elemendina kui ka kujutatud maailma osana. Neid võib lugeda elektrijuhtmete, närvivõrgustiku, internetikaablite, propagandavõrgu või meditsiinilise jälgimissüsteemina. Ühe figuuri seljale kinnituvad need peaaegu nagu haigla monitooringuseadmed. Elutähtsate näitajate jälgimisest saab siin ühiskondliku kontrolli metafoor – süsteem, mille toimemehhanism jääb inimesele nähtamatuks, kuid mille mõju tema käitumisele on väga reaalne.
Keha kui objekt
Ka kaks ülemist figuuri rikuvad teadlikult tavapärast ruumiloogikat. Nad ei ole päriselt maas ega õhus, vaid eksisteerivad vahepealses seisundis. Need võivad meenutada baroksete laemaalide hõljuvaid kehasid, kuid Grigorjeva maailmas puudub igasugune lunastus või transtsendents. Ka taevas ei paku väljapääsu.
Eraldi tähelepanu väärib muumiasarnane figuur, kelle pea peal istub lind. Inimkeha on peaaegu täielikult mähitud ning muudetud objektiks. Lind, mis tavaliselt sümboliseeriks elu või vabadust, mõjub siin hoopis valvuri, märgi või võimu kandjana. See võib viidata vaikimisele, kontrollile või inimese agentuuri kadumisele.
Süsteem on suurem
Enamik figuure on horisontaalsed ja passiivsed. Nad ei juhi sündmusi, vaid näivad olevat neile allutatud. Samas ei moodusta nad traditsioonilise kannatusstseeni tihedat inimkehamassi. Vastupidi – nende ümber on palju tühjust, mis muudab kogu olukorra veelgi üksildasemaks.
Teose tumedas atmosfääris tekib paratamatult seos Poola kunstniku Zdzisław Beksiński loominguga, mille anonüümsed kehad, seletamatu katastroofi tunne ja monumentaalne tühjus mõjuvad sarnaselt painajalikult. Erinevalt Beksiński sürrealistlikest maailmadest on Grigorjeva käsitlus aga selgelt poliitiline. Tema õõvastavus ei sünni fantaasiast, vaid äratundmisest, et nähtamatud süsteemid võivad kujundada inimese käitumist sama tõhusalt kui otsene vägivald.
Linnunokad, juhtmed, killustatud perspektiiv, anonüümsed kehad ja monumentaalne arhitektuurne ruum moodustavad maailma, kus indiviid ei ole enam keskmes. Ruum on suurem. Võrgustik on suurem. Süsteem on suurem.
Ja võib-olla peitubki Birdsi kõige tugevam sõnum just selles – kontroll ei avaldu enam üksnes nähtava jõuna, vaid keskkonnana, milles inimene märkamatult elama õpib.
