Tarmo Roosimölder on üks omanäoline persoon ja looja. Kunstniku sisukad vaikused maalidel vahelduvad kõnekate selgitustega sellest, kuidas ta elutegelikkust läbi oma teoste näeb. „Ära hakka siin minuga jutustama, siis ma ei saa pidama ja jään liiga pikaks piltidest rääkima“, ütleb Roosimölder Hausi näitusesaalis töid seinale riputades.
Roosimölder on detailideni täpne nii oma näituse kujunduse planeerimisel, kui selle tehnilisel teostamisel, mis on kaasanud pika tööperioodi pingsalt ja süvenenult pintsliga lõuendi taga. „Selle maali valmimise ajal sai küüslauk maha pandud ja üles ka võetud“, viitab ta ühele diptühhonile. Tema kõikide maalide teostuse peenust silmitsedes ei ole kahtlust, et töö nendega on ääretult mahukas ja põhjalik. Kunstnik on rõhutanud ka rahu. Öeldes, et kui ta maalib, siis on tema joaks just rahu tunde suurendamine nii endas kui ümbritsevas olulisemaid eesmärke. Nii võiks tegelikult iga Roosimöldri olnud ja olevate ning kindlasti ka tulevate näituste alapealkiri alati olla – Rahu, päriselt ka!
Tarmo Roosimölder on kunstnikuna autodidakt, alustades nii maali kui graafikaga 1980ndate aastate lõpus, olles õppinud Tartu Ülikoolis hoopis geoloogiat. Küllap on just huvi planeedi kumeruste, kõrguste, vete ja lagendike ning nende kihistustes peituva vastu see, mis Roosimöldri loomingu peamist temaatikat on kujundanud. Saades selgelt inspiratsiooni tegelike paikade vaadetest, merede ja maastikujoontest komponeerib Tarmo neist oma mõtte- ja filosoofiamaailmu, mille ääres, sügavuses või keskmes, seisab, kõnnib, istub või on tegevuses miniatuursena presenteeritud inimfiguur – teinekord kaks, kolm ja enamgi tegelast.
Roosimöldri maalid panevad mõtlema kõiksuse hoomamatusele ja tegelikult ju tähtsuselt nii tillukesele inimesele selles kõiksuses, kelle olemise iga hetk on ometi suur. Meie endi mõtted on meile terve maailm maailmas, mis on neist mõtetest lugematuid kordi hiilglaslikum ja vastupidi – vahel on mõtted nii suured, et neil ei ole otsa ega äärt ning nende lõppu ei jõua ära mõelda ja vastuseid teadvuse tippudelt haarata. Tarmo Roosimöldri kunst on suur, mitte just tingimata mõõdult aga tähendustelt küll. Ise ütleb ta, et on märganud, et 120 x 140 cm on selline mõõt, mille tema kunstnikuenergia maalipinnal vajaliku sisupingega ära täidab. Roosimöldri teoste filosoofiatiheduse kõrval on tema kompositsioonid aga sootuks minimalistlikud. Viimast joonib ta oma loomingu puhul all isegi – pilgeni puhastatud ilmaruum, kus ei ole mitte midagi nii liigset, mis võiks tema idee muusikalist pilti segada. Roosimölder armastab muusikat, eelkõige minimalistlikku muusikat, maalimise ajal ometi ühtegi konkreetset heliteost kuulamata. Muuseas, Roosimöldri näitusesaalis on helisid küll, üksikuid kumavaid ja tajutavaid kõlatoone nagu suure vaala laul kusagil maalitud merede tumesinises põhjas. See teostega kaasnev helide allhoovus on kummastavalt müstiline ning maale lisaks vaiksele vaatamisele ka kuulama panev.
Tarmo Roosimöldri näitus „Järg“ on katkematu järg loovale mõttele kunstnikus ja vaatajas korraga, iga uue kogemuse eel ja järel.
