Ilu kui mõistet on läbi ajaloo nii üle- kui ka alahinnatud, nagu seinast seinagi on erinevad olnud ilu normid. Lõppeks on aga ilu ju alati eelkõige subjektiivselt hinnanguline: ei ole olemas universaalset ega jumalikku ilu. Ehk ultimatiivses võtmes on vaid see, mille me ühes või teises ajahetkes või kultuuriruumis universaalsusele või jumalikkusele omistame, või siis jälle, üleüldsegi mitte.
Ent siiski on ilu eelkõige teatav tundmus. Sageli on see seotud ülevusega, teinekord kättesaamatuse või püüdmatusega, harukordsematel juhtudel ka hirmuäratavusega. Ultimatiivne ilu on seda kõike korraga, ultimatiivne ilu on samaaegselt nii ülev, kättesaamatu kui ka hirmuäratav, kohutav või suisa õudne.
Selline ilu on ilma otsa ja ääreta. Selline ilu ei tunne piire. Ta pole määratud ei aja ei kohaga. Ta võib avalduda suvise pööripäeva Kõige Tumedama Tunni iidses rituaalis, kujuteldava Kassnaise sukeldumisega kaasnevate veemullistuste valguspärjas, ta võib end ilmutada kaugetes galaktikates, Elüüseumi-Diskost tuntud Maailmavalitsejanna Tema Süütuse Dolores Dei türkiisselt helenduvates kopsudes, või hoopis vastavast vaatepildist jahmunud vanamehenässi kollases kilekotis – ühel ja selsamal hetkel. Ilu ei ole mitte kellegi privileeg: ilus võib olla igaüks, kui ta seda vaid tahab ning julgeb, ja samuti peaks igaüks olema võimeline ilu kui tundmust ühel või teisel viisil tundma.
Ilma Otsa ja Ääreta Ilu Aed on mõõtmatu, ja sisenemine sinna pidulik. Ühtlasi aga kannab samasugust nimetust (pr. k.: „Le Jardin Sans Des Limites“, ingl. k.: „The Garden of Beauty without Edge and End“) vähetuntud striptiisiklubi Montmartre´i piirkonnas Pariisis, samuti teatav, erootilise sisuga ajakiri.
/ Raoul Kurvitz, 2021/
