Näituse kuraator Harry Liivrand kirjutab:
“Maalikunstnik Peeter Must (s 1967), kes 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia keraamikuna lõpetas, kuulub 21. sajandil efektselt esile tulnud põlvkondlikku ja aktiivsesse figuraalkompositsiooni ning loodusvaateid viljelevasse neohüperrealistide seltskonda (Andro Kööp, Ivar Kaasik). Moodustamata küll rühmitust ning eristudes üksteisest nii motiivide, koloriidi kui stiili poolest, võib samas öelda, et neile kõigile pakub slaid või värvifoto märksa enamat kui vaid mehhaaniline mahamaalimine – värvifotost või slaidist tõukumine on neile oluline muude visuaalsete eesmärkide saavutamiseks, millest esikohal on vaba maalilisus.
Peeter Musta viimaste aastate teemadering koondub maalikunsti ajaloos ammu klassikaks saanud suplejate süžee ümber, mida 14 õlimaaliga näitus “Rand” silmapaistvalt demonstreerib. Neis aastail 2020-2022 valminud seeriana tõlgendatavates töödes tegeleb Must niinimetatud igavese suve motiiviga – me näeme lõõskavas päiksevalguses vette minemas, veest välja tulemas, ennast kuivatamas, riidesse panemas, päevitamas kahte alasti noort naist. Figuuri kadreering reedab kohe kompositsiooni aluseks olnud fotot, kuid maali koloristlik käsitlus on kaugel fotorealistlikust teravusest või tahtlikust “fookusest väljas”-võttest. Realistlikumalt modelleerib Must ainult figuurid, ülejäänud maalipinda käsitleb ta aga nagu abstraktsionist, kellena ta maalijana muuseas 1990. aastatel debüteeris. Vaadeldes loodust üldistatuna, pigem tingliku kui konkreetsena, peab ta figuuri maalides dialoogi impressionistide traditsiooniga, seda isegi töö ülesehituses. Näiteks maalil “Äärel” (2022) lõikab pildiäär järsult ära poole figuuri peast ja käelabast.
Maalides varje, peegeldusi ja vastupeegeldusi, esitleb Must end kui Pierre-Auguste Renoir´i andunud õpilane – ebaeestilikult kirka värvikoosluse esindaja. Nii eredat, samas varjundirikast koloriiti näeb vähestel eesti maalijatel kui Konrad Mägi, Ado Lill, Enn Põldroos, Enno Hallek välja arvata. Peeter Must on värvirõõmu maalija par excellence. Suplejate žanr kätkeb endas loomulikult ka aktimaali, seetõttu on Musta teostes omal kohal erootiline dimensioon ja mäng salonglike standarditega, millele kunstnik mõnikord isegi irooniliselt viitab kitšilike raamidega.”
