Esimesena saavutas iseõppinud kunstnikest edu „põlluharijast maalikunstnik“ Péter Benedek, kelle töid tutvustati Viinis 1920. aastatel. Kahe maailmasõja vahel alustas suurem osa kunstnikest, sh János Gajdos ja Elek Győri oma kunstnikukarjääri noorelt. Pea kõik jätsid maaeluga hüvasti, ent siiski tugevate sidemete tõttu talupojakultuuriga ei suutnud nad kunstnike ringis päriselt kanda kinnitada. Esimene naivistide ülevaatenäitus toimus 1934. aastal Budapestis. Varasest Ungari autsaiderkunsti perioodist on tuntuim András Süli looming, kes osutus ka rahvusvaheliselt edukaks. Skulptorite seast tõusevad esile András György Bereczki ja János Homa. Uus laine sai alguse 1960. aastate keskel, mil pöörduti uuesti naivismi olemuse – rahvapärimuse ja talupojakultuuri poole. Selle ajajärgu esindajad olid peamiselt vanemad kunstnikud, kes kõik alustasid loometööga juba väljakujunenud isiksustena, kontsentreerides piltidesse ja skulptuuridesse oma isiklikud elutõed või nooruspõlve kogemused.
Moodsa eluviisi osaks sai tänaseni kestev inimese ja teda ümbritseva elukeskkonna vahelise suhte lõhkumine. János Balázsi töödele on mõju avaldanud tema eraklik eluviis ja mustlaskogukonnast väljaheitmine. Sisemaailma kaemuse tippu kroonib Imre Őrsi looming, kes elas täielikus eneseisolatsioonis ja valmistas skulptuure, mis olid talle ainsaks kaaslaseks.
