Prantsuse kirjanik George Perec kirjutab oma novellis „Ruumiliigid” järgnevalt: „Mulle meeldiks kui oleks olemas kohti, mis jääksid stabiilseks, liikumatuks, kombatamatuks, puutumatuks, peaaegu tabamatuks, muutumatuks, juurdunuks; kohti, mis oleksid pidepunktid, lähtepuntid, allikad. Selliseid kohti ei ole olemas, ning seepärast, et neid pole, satubki ruum küsimärgi alla, lakkab olemast enesestmõistetav, lakkab sobitumast, olemast meie päralt. Ruum on kahtlus: pean seda alalõpmata märgistama, määratlema; ta ei ole ealeseki minu, teda pole ealeski mulle antud, pean teda endale allutama.”
Näitusel “ingan kuos maaga” eksponeerib kunstnik igatsuslugusid, otsides kokkupuutepunkte maastiku ja inimsuhete vahel. Pikkade vahemaade tõttu kaduma läinud sõprussuhted on tikitud, heegeldatud ja kootud maastikukaartideks.
Näituse avamisel esitab kunstnik oma igatsuslugusid “Maastikumälestused”, mida varasemalt on avaldanud Värske Rõhk.
Maryliis Teinfeldt-Grins (s. 1993) keskendub oma loomingus maastiku lugemisoskusele ja Kadrina murdele, viljeledes peamiselt tikandit, gobelääni ning kirjutades murdekeelset luulet. Kunstnik on õppinud Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, Läti Kunstiakadeemias ning hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemia Kaasaaegse kunsti õppekaval. Teinfeldt-Grins on Eesti Kultuuriministeeriumi poolt välja antava Eduard Wiiralti stipendiumi laureaat, Adamson Ericu stipendiumi laureaat ja Eesti Tekstiilikunstnike Liidu Noor Tekstiilikunstnik 2019. Kirjandusfestival Prima vista tunnustas kunstniku ilukirjanduslikke tekste preemiaga “Esimene samm”.
Kunstnik tänab: Tartu Raamikoda.
Näituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia Üliõpilasesindus ja Jakobi galerii.
