“See temaatika ei peaks kedagi külmaks jätma ja samas on mõtisklused kõige kaduvuse ning jäävuse üle ning ajalikkus ja ajatus iga mõtleva inimolendi loomingulisuse allikaks. Tsiteerides eesti luuletajat Artur Alliksaart: “Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao, aga olnu ei hävi , sest ei mälu ei kao.“
Nii sügava teema puhul on maitselibastumise ja liigse pateetilisuse oht, pääseteeks on siin loomingulisus ja mängulisus, mis omakorda on lootusekiireks meie asises tsivilisatsioonis, kus tarbijamentaliteetvõtab võimust ja urbanistliku ühiskonna kitsaskohaks on sideme nõrgenemine looduse ja loojaga.
Ehk siis taas tsiteerides luuletaja A. Alliksaart: “Pole põhjust meil kurta, et meid lämmatab äng, kuni südant ei murta, kuni veetleb meid mäng. “
Näituse pealkirja soovitan tõlgendada eksistentsialistlikus võtmes. Minemine ja tulemine pealkirjas ei ole pelgalt ruumi sisenemine ja lahkumine, vaid annab näitusele laiema sünni- ja surmamüsteeriumi käsitleva tähenduse. Arvan, et minu pildid ei ole tõsisest teemakäsitlusest hoolimata morbiidsed, vaid pigem helged püüdluse tõttu näha võlu ning ilu ja ainult kübekest nukrust looduse ringkäigus. Näituse vaatajale tuletan meelde, et kõik minu viimased näitused kannavad pealkirju viitega inimeksistentsi lõplikkusele: “Seitsmes taevas”, “Vaigista mu süda”, “Olen õitest kirendav aas”. Viimaseid pealkirju soovitan siiski mitte võtta dramaatiliselt; “Vaigista mu süda” tähenduseks ei ole “mata mu süda”, vaid “leevenda mu südame valu” ning tulemist ning minemist võib tõlgendada nagu lubadust kallimale: “Tulen siis, kui lumi maas…”
Siinkohal lõpetan selle väikese loomingututvustuse taas lemmikluuletaja A. Alliksaare sõnadega: “Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra ja armutakse pettumuste trotsiks, üht ilu hämmastavalt peent ja kurba, hing leiab ilma, et ta üldse otsiks.””
Lilian Mososlainen
