Sõda Liivia näituse pealkirjas on jõuline ajend, provokatsioon, avamaks teadvuse sfääre ja kutsudes mõtlema sõjale kui agressioonile meis endis; sellele, kuidas me oma emotsioone transformeerime, kontrollime või välja elame ja kuidas nendega ümbritsevat mõjutame.
Igasugune sõda oma negatiivis kannab vajadust sellest vabaneda või sellele vastu astuda, ent ka peituda, eemale tõmbuda. Sisemusse sulguv või meist välja paiskuv agressioon – mõlemad on vastutus, isiklik ja sotsiaalne.
Kunstnike tundlik loomus on erinevate sõdade olemust alati peegeldanud. Olgu selleks sõda endas või ühiskonnas, kunstnikud on sellele oponeerinud oma nn sõjaga kunstis, mis on kunstisuundumusi oluliselt mõjutanud.
Pärast I ja II maailmasõda vallandusid kunstis selged sõjavastased reaktsioonid. Kunstiajalugu käsitleb nii sõdade aegset kui kahe sõja vahelist aega, aga ka vahetult II maailmasõja järgset kunsti täiesti omaette peatükkidena, analüüsides sõja mõju kunstiteadvusele eraldi. Dadaismi teke lähtus otseselt I maailmasõja mõttetuse ahastusest, mille kunstnikud absurdiks vormisid. 1940ndate aastate New Yorkis aga vallandas globaalne depressioon kogu hilisemat kunsti määravalt mõjutanud abstraktse ekspressionismi laine. Kunst abstraheerus emotsiooni kujutamise tasandile, kaugenedes reaalsetest objektidest täielikult. See väljendus värvipritsivas tegevuskunstis, püüdes nähtavaks teha kammitsevaid niitjaid mõttevõrgustikke, või esile kutsuda läbi maali valdavalt rahulike ja kumavate värvipindade kaudu ülima vaikuse sügavalt isiklikke tundekaemusi.
Liivia Leškini maalid on tänaste sõjaemotsioonide puudutused, ent neid võib ometi pidada II maailmasõja järgse kunsti võrdluseks, jõuliselt tegevusliku abstraktse ekspressionismi väljenduseks, mille võtmesõnaks on kunstniku hinge kogunenud teravalt tajutava maailmatiheduse füüsiline väljaelamine. Liivia kirjeldab oma sõjakevade maaliprotsessi kui alateadlike joonte ja vormide rütme, mida pintsel otsekui ise vabanemise soovis lõuendile raius. Teadmata nende maalide ajendit, mõjuvad nad vaatajate sõnul kevadistena ja värvipositiivselt. Nii ju ongi. Heledad, rohelised ja kuldsed või sinine valgel ja kollasel on tajutavad kui helged toonid, ent ometi pingestavad värve kompositsioonid, mil pealtnäha täiesti abstraktsetest maalipindadest vormuvad alateadvuse maastikud. Emotsioonilainete transformatsioonid, mis tekitavad tunde, nagu esimest korda köiel kõndides, kus tasakaal ja tasakaalutus on korraga üks ja sama hetk.
Liivia Leškin on teatud ja tunnustatud eelkõige märgilise moekunstnikuna. Sündinud 1956. aastal, lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia aastal 1980 moedisainerina, 1989-ndast Eesti Kunstnike Liidu liige, ja kunstirühmituse ON Grupp asutajaliige. 1987–1995 on Liivia Kunstiakadeemias moedisaini eriala õppejõud ja professor ning külalisõppejõud mitmes Skandinaavia kunstikõrgkoolis. Ta on esinenud arvukatel personaal- ja grupinäitustel moedisaineri, kostüümikunstniku, moeillustraatorina, loonud suureformaadilisi digitrükitehnikas interjööritekstiile ja muud.
Liivia Leškini maalid ei kohusta vaatama ühte kindlasse suunda, vaid kutsuvad avastama ja interpreteerima. Tema tööd ei ole valminud mitte loogiliselt juhitud mõtte, vaid lõpuni kogetud emotsiooni tulemusel.
Piia Ausman – kuraator
