Need maalid ei ole tekkinud suurest kontseptsioonist, sõnalisest narratiivist, et pilt peab alati midagi sümboliseerima ja olema nagu Kuule suunav näpp, vaid et pildi tähtsus ongi pilt ise. Ja samal ajal ei ütle ka pilt ise ammugi mitte kõike ära. Maalid jäävad luuleliseks, mitmetähenduslikuks, neis on palju aimatavat ja seosed tekivad vaataja kogemuste põhjal, jättes tunnetaja peas mänguruumi.
Kõige kõvemini kõneleb neil maalidel värv. Värvidel on omavahelised elud. Need viitavad momentidele, kõigele kaduvale, rõhutades selle tähtsust, mis on korraks: iga hetk on ju tegelikult vaid korraks. Ajutisusest tabatud tajumised on püütud võrku, et neid igavikustada: võimatu missioon. Tundevirvendused, mälupildid, looduse ilmingute jäädvustused, kõik mitte läbi fotosilma, vaid läbi kunstniku prisma.
“Vahel käib käsi kiiremini ja ei lõpeta isegi siis, kui pilt justkui on valmis. Siis ta peab seisma (valmima) aastaid ja lõpuks saab temast täiesti teine maal ehk momendid kuhjuvad kihtidena üksteise alla nagu looduses kivimid. Pikim valmissaamine ühe maali puhul on kestnud 10 aastat – lõputu ületegemine. Aga mõnikord sünnib ja jääb. Tänases päevas on pilte igast kategooriast ja neid ühendab üks sõna: “elu”. Ehk rohkemgi kui sõna “autor”,” räägib kunstnik oma loomingust.
Liis Koger (s. 1989 Pärnus) on maalikunstnik ja poeet, kes elab ja tegutseb Tartus. Koger lõpetas Tartu Ülikooli maalieriala 2013. a ning tegutseb vabakutselise kunstnikuna rahvusvaheliselt. Autori looming on osalenud mitmetel rahvusvahelistel oksjonitel ja heategevusüritustel.
