Inimesed pole ainsad rändurid. Viimase veerand miljoni aasta jooksul on Eesti aladel aset leidnud kolm jäätumisetappi, millest viimase ajal tungisid liustikukeeled tänase Ukraina aladele. Nende etappide vahele jäävatele sulamistele järgnesid omapärase olustikuga jäävaheajad, neile omakorda uued pealetungid ja moreenimasside liikumised. Kõik need jäätumislained jätsid maha oma rahnudekoosluse,mille eristamine üksteisest ei ole kerge.
Eesti on rändrahnude käsitlemiseks erakordne paik, kuna asub Skandinaavia mägipiirkonna jäätumiskeskmele väga lähedal. Jäämass oli siin veel tüse, tema purustus- ja edasikandejõud silmatorkavalt suur, millest tuleneb rändkivide rohkus ja üksikmonoliitide tähelepanuväärne suurus. Lisaks asetub põhjaaladelt kaasatoodu siinsele väga erinevale alusele- lubjakividest, savidest ja liivakividest koosnevale aluspinnasele, mis muudab rändkivide eristamise kohalikust kivimmaterjalist üsna kergeks.
Peamiselt pärinevad Eestisse jõudnud rändkivid Lõuna-Soomest ja sisaldavad peaaegu kõiki tard- ja moondekivimite tüüpe- peamiselt mitmesuguse koostisega graniite, vähemal hulgal granodioriite, kvartsdioriite ja dioriite. Kõik need kivimitüübid on ka erinevate kristallitiheduste- ja värvustega.
Kivide pikk kujunemine maapõues ja mitmekülgne koostis annab neile ka äärmiselt huvitava, maalilise väljanägemise. Maaliseerias on värvidena kasutatud maatoonis pigmente, mis sarnaneksid keerukate protsesside järel tekkinud kivihiiglaste maalilisusega.
Leelo-Mai Aunbaum (1990) on õppinud maalikunsti erialal Tartu Ülikoolis (BA) ja Eesti Kunstiakadeemias (MA). Alates 2019. aastast on ta Eesti Kunstnike Liidu liige. Aunbaum tegeleb oma maalides peamiselt antropoloogilise koha lahtimõtestamise ja keskkonnaeetikaga. Ta küsib, kuivõrd on võimalik totaalne eskapism moodsa maailma piirides ning mida see endaga kaasa toob.
Näitus Rändrahnud on avatud 4.detsembrist 2021 – 6.jaanuarini 2022 Kärdla Kultuurikeskuse näituseruumis.
Saatetekstis on allikana kasutatud lõike Enn Pirruse raamatust “Eestimaa suured kivid. Suurte rändrahnude lugu”.
