“Mitmed filosoofid, kunstnikud ja kirjanikud on toonud esile aja ja ruumi sümbioosi inimese unelustes ja mälestustes. Tuuakse esile ruumi olulisust mälestuste meelde jätmise protsessis. „Selleks et uurida ruumi, tuleb uurida aega. … ajataju moodustub sündmustest, me elame sündmusi läbi, ja ajataju kõige olulisem osis on võime mäletada, võime sündmusi meeles hoida ja järjestada. Mulle tundub, et mul on kergem sündmusi meeles hoida ja järjestada sedasi, et ma asetan nad kuhugi ruumipunkti.“ (Jan Kaus) „… maja varjab unelust, maja kaitseb unelejat, maja lubab meil rahus uneleda. … paigad, kus on läbi elatud unelust, võtavad iseenesest taas võimust uues uneluses. … mineviku eluasemed meis on hävimatud.“ (Gaston Bachelard)
Olen enda puhul aru saanud suurte ruumide vajadusest, et enda unelusi paremini kodustada. Kuna minu lapsepõlve juurde kuulusid nii mõnedki suured ruumid ja hooned, siis on need tihtipeale kohal ka minu praegustes unenägudes. Samal ajal tunnen kirjeldamatut ligitõmmet vanade lagunevate suursuguste hoonete poole. Mulle tundub, et seesuguste paikade külastamine, neis ringi kolamine, aitab mu unelustel lendu tõusta. Sellest lähtuvalt sisaldab mu senine ja kindlasti ka edaspidine looming suures osas varemeid, millele vastandub looduse kõiksugu vormide jäädvustamine tärkamisest, külluse, rahunemise ja lagunemiseni.
Käesoleval näitusel käsitlen kohtade ja isiksuse voolavuse olemuslikkust uneledes aja
kulgemisel tekkivate kihistuste teemal kahekümne erineva suuna põhiselt. Need teemad, mis on minu jaoks isiklikud, jäävad siinkohal nimetamata. Minu soov ei ole mitte niivõrd enda isiku esiletoomine, kuivõrd vaatajale enda isiklike seoste tekitamise võimaldamine, enda isiklike uneluste tekkimine.
Inimestena ei mõtle me arhitektuurist, kui millestki pidevalt muutuvast vaid kujutame seda ette kindla, paigal oleva, muutumatuna. Ometi on arhitektuur oma olemuselt voolav. Kõiksugu ruumid on meie teadvuses mingis vormis. Meil on neist erinevad mälestused, teadmised, ettekujutused. Me kujutame neid küll ette, aga need teadmised ja ettekujutused ei ole kindlad ja paigal seisvad. Need on pidevalt muutuvad. Samasugune olemuslik eripära on ka meie isiksusel. Suures plaanis tahame mõelda endast kui ühest kindlast isikust, kellele on omased kindlad tunnused. Me ei mõtle endast kui mitmest isikust korraga, kes on pidevas muutumises. Kuid kui me ometi suudaks mõelda läbi kõik need erinevad omadused, erinevad isikud, kes me oleme olnud, kes oleme praegu ja kes me ka tulevikus olla võime, lisaks see meie olemusele kindlasti palju juurde.”
Ave Palm
Ave Palm on mitme meediumi vahel orienteeruv visuaalkunstnik, kes ammutab inspiratsiooni looduse obskuursetest nähtustest, igapäeva iseärasustest ning varemete poeesiast. Tema fotokunsti on ilmunud ajakirjas Värske Rõhk ja Positiiv. Palm on koos Helle Ly Tombergiga osalenud tsüanotüüpia näitustega “Seest ja väljast ja seest” Aparaaditehases ja „Õhtuti tõuseb ikka tuul“ Positiiv galeriis, samuti fotokunstinäitusel „Igapäeva väike elu“ Okapi galeriis.
Näitus “Aeg purjutab põranda all” jääb Loomelinnaku Väligaleriis avatuks kuni 14. aprillini 2024. Väligalerii asub Telliskivi Loomelinnaku väljakul ja on avatud ööpäevaringselt.
