Enn Tegova ei vaja kunstihuvilisele tartlasele tutvustamist. Ta alustas
60-ndatel legendaarses rühmituses Visarid ning rühmituse Para 89 peamise
liikmena on tema sürrealismihõnguline stiil võnkunud hüperrealismist
poolabstraktsete vormimängudeni.
„Oma tööde puhul olen üritanud vältida nö käekirja, et mind ei saaks nii
lihtsalt mu endaga kõrvutada. Kardan olla halturtsik ja mittekunstnik. Ei
taha teha pilte meeldimise ja müügi pärast. Kahjuks on siiski nii mõnedki
pildid ära ostetud. Midagi olen ma valesti teinud. Mittekunst, kui ostavad.
Järelikult.“, arvab Enn
Alati on tema töödes peidus vigurdavaid viited kunstiajaloole. Väga
paljudele on Enn aga tuttav kui aastatel 1978-2004 Tartu Lastekunstikooli
juhtinud direktor Tegova.
„75… Aastatega on mu pilte ladestunud kõikjale: näitustele, muuseumi
seintele, kodudesse, välismaale, sinna, kus olen olnud ja elanud. Pilte
kinkides on neid sattunud nii pööningutele, keldritesse kui ka kuuri alla
ja kapi taha“
Enn ütleb ise oma näituse kohta, et enamasti on näitustel kuraator, kes
kunstniku töid kõrvuti asetab, kuid sageli on see kõrvu asetamine jõhker ja
vägivaldne. “Mu enda loodud näitus, kus olen ise aastakümnete jooksul
valminud töid eksponeerimas, annab mõnes mõttes välja samasuguse jõhkruse –
paarkümmend aastat või rohkem aega tagasi valminud pildid kõrvu
hilisematega, kunstnik kõrvu iseendaga aegade tagant. Et töid lepitada,
olen neid üksteise peale tõstes uuele tööle kokku maalinud. Imelik, aga
neil on tõesti oma elu.”
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
