Me saime tuttavaks Budapestis 2014. aastal ja oleme sellest ajast hoidnud ühendust, kohtunud ja pidanud pikki telefonikõnesid. Meie vestlused toimuvad kõige erinevatel teemadel, räägime argiasjust, ühisest materjalieelistusest, õpetamisest, perekonnast ja teineteise oskustest ja praktikatest. Kas tingituna meie vahemaast, kuid alati on neis vestlustes igatsusenoot. Sellest arenes ka näitusemõte.
Flora Vagi loomingu keskne uurimisobjekt on puit, millega dialoogis sünnib enamik tema töödest. Pindade ja värvide kihid viivad ta avastusteni, mis üllatavad või lausa lummavad, kuid enamasti panevad mõtisklema ja isiklikke seoseid leidma. Seekord esitleb ta teoseid, mille teljeks on igatsus äratuntava järele. Varasemast rohkem kasutab ta kujundeid, mis võivad vaatajale tuttavatena paista. Teatud eluperioodid, kus midagi lõpeb ja midagi uuesti algab, on nende kujunditega seotud. Metamorfoos, mille liblikad, ööliblikad ja lilled läbivad, on visuaalselt kõige silmatorkavam ja intensiivsem nähtus, aga ka nende intellektuaalne ja vaimne tähendus on kirjanduses ja filosoofias tugevalt esindatud. Aeg ja valgus on detailide avastamise võtmeelemendid, mis viivad vaataja reaalsuse abstraktsiooni ja immateriaalse maailma sissepääsuni. Flora Vagi on ungari kunstnik, kes õppinud Mehhikos, Itaalias ja Suurbritannias. Tema töid on eksponeeritud hulgaliselt nii Euroopas, kui siit väljaspool. Lisaks on tema töid jõudnud näiteks Victoria ja Alberti muuseumi kogusse.
Ketli Tiitsar kasutab oma loomingus isikliku tähendusega puitu, enamasti lähedaste sugulaste aedades kasvatatud, kuid oma aja ära elanud viljapuid. Teda huvitab side minevikuga läbi materjali, et tuua esile, mida me mäletame ja otsustame mäletada ja mida soovime juurde kujutleda. Seekordse sarja materjalid pärinevad mõni aasta tagasi päranduseks saadud suvekodu seinte ja uste vahelt. See maja on olnud perekonnas enam kui 100 aastat. Pandeemia ajal koristades tulid esile tolmused tekstiiliribad, mis isolatsioonimaterjalina turritasid palkide vahelt. Neid välja kiskudes ilmnesid kirevad elujäljed minevikust. Eri tüüpi tekstiilid, nagu vill, puuvill, flanell, siid, tundusid esialgu ühtviisi hallid, kuid pärast nende pesemist ja triikimist selgus, et värvid ja tekstuur on säilinud täpselt sellisena, nagu nad oma elu rõivana lõpetasid. Ketli Tiitsar on eesti kunstnik, kes lisaks EKA ehtekunstiõpingutele on täiendanud end Norra rahvuslikus kunsti ja disainikolledžis ning Hollandis Gerrit Rietveldi akadeemias. Tema töid on olnud näitustel paljudes Euroopa riikides ning need on jõudnud lisaks Eestile ka Rootsi, Leedu ja Norra kogudesse.
