Näituse keskmes on maalipinna kihilisus – protsess, mille käigus on kantud järjestikuseid värvikihte kuivanud või märgade aluskihtide peale. Selline lähenemine annab kunstiteosele sügavust, heledust ja rikkalikku tekstuuri. Iga uus samm katab midagi varasemat, kuid jätab samas aimatava sellest, mis oli enne. Kasutades kollaažitehnikat erinevate materjalidega, loob kunstnik lõuendile tekstuurseid maastikke, kus põrkuvad omavahel nähtav ja varjatud.
Helina Menningu taust kujunduskunsti ja sisearhitektuuri alal on tugevalt mõjutanud ka tema maalikunsti loomingut. Teostes kohtuvad arhitektuurne konstrueeritus, tunnetuslik kompositsioon ja vormimäng. Lõuend ei toimi enam pelgalt kahemõõtmelise pinnana, teda saab avastada ja uurida – justkui maalitud maastikku, millel on oma arhitektuur ja mälu.
