„Eestis on aastas umbes 10 000 abivajavat last. Lasteabisse pöördus 2021. aastal 2653 last ja 470 noort, Eestis on aga ainult 275 lastekaitsetöötajat. Eestis on 2277 vanemliku hoolitsuseta (ehk asendushooldusel) last. 2020. aastal toime pandud perevägivalla juhtumitest toimus 27% lapse juuresolekul (ehk lapsed nägid 2020. aastal pealt 1746 kuriteo toimepanekut. 2021. aastal registreeriti 663 alaealise kannatanuga (kontaktset ja mittekontaktset) seksuaalkuritegu. Ohvri keskmine vanus oli 11 aastat.“ Need on vaid mõned näited meie ühiskonna kurvast tegelikkusest.
Marta Vaarik ei ole oma näituse ehitanud üles pelgalt sootsiumit puudutavatele faktidele ja suurtele probleemidele, selles on tugevalt esindatud kunstniku enda kogemus väikese poisi emana ning kokkupuude Kõpu, Tapa ja Kaagvere kinniste lasteasutuste nii-öelda keeruliste teismelistega. Ta saatis oma senise zombiformalismi pikalt ja märatsevast kunstnikust sai radikaalne humanist. Näituse „Hoia mind kaisus“ enamik teoseid – maalid, kollaažid ja neoontorudest installatsioonid on valminud koostöös nii-öelda keeruliste lastega, täiskasvanuid meenutavate mässajatega, kellest lähemal kokkupuutel, intervjuude tegemise käigus said väikesed katki tehtu lapsed. „Nende kogemused on ekstreemsed, aga nad on tavalised toredad lapsed. Igal lapsel on heaoluks vaja kasvõi üht inimest, kes teda kuulab ja keda ta saab usaldada. Lastepsühhiaatreid on Eestis 25 tükki. Ühe enesetapja kohta on 200 korda rohkem neid, kes mõtlevad sellele. See tähendab, et täna mõtleb Eestis enesetapule 3000 last,“ seisab näituse kaastekstis.
Vabaduse galerii väljapanekus on vaatluse all rasked teemad, kuid kunstnik on nende edasiandmiseks valinud heledad, erksad ja isegi rõõmsad värvid. Marta Vaariku üleskutses „Märkame, austame ja hoiame väikeseid armsaid inimesi. Hoiame teineteist“,“ on lootust ja enesekriitikat, sest ei ole halbu, keerulisi lapsi, vaid isekad, oma probleemidega hädas olevad täiskasvanud.
