This exhibitions is not translated into English language. Showing Estonian instead.
ve Kiiler (1960) on viimaste aastate loomingus keskendunud linnamaastiku ja aja kihistuste representatsioonile. Näitusel „Igaüks on kodus“ on kunstnik toonud vaataja ette Haapsalu, Narva ja Pärnu, kuid tema fotodel ei avane ei turistlikud ega ka koduajakirjadest tuttavad nunnud vaated, neil pole ka ei ajaloolilisi ega kaasaegseid arhitektuuripärleid. Eve Kiileri tähelepanu on köitnud see osa linnast, millel praegusel ajal ei ole „tellijat“. Nii nagu ka väljapaneku pealkirjas osutatakse, on kunstniku pilk Haapsalus, Narvas ja Pärnus jäänud elukeskkonna, peamiselt individuaalmajade mitmekesisele aegruumile, kus kõrvuti eksisteerivad ümberehitamise protsess ja ka pikaajalise kasutuse jäljed. Kodumajade kõrval on tähtis roll ka aedadel – kujundatud taimestikul ja ka vabalt kujunenud linnalooduse saarekestel. Kunstnik ise on öelnud, et ta huviobjekt on varasematel aastakümnetel ehitatud asumid, kus elanike tegevuse jäljed on kujunenud pika aja jooksul; kus ikka ja jälle ilmnevad vahealad, mida ei ole jõutud normeeritult kujundada, kus elanikud on oma koduõuel rakendanud isikupäraseid argiesteetika lahendusi. Vahealad, mis on nende elanike nägu ja nende identiteedi oluline osa.
Kuigi enamik fotosid on jäädvustatud vaiksetel varahommikustel tundidel ja piltidel on vähe inimesi, on nende kohalolu igati tuntav. Eve Kiileri linnavaated toimivad linnanovellide või mikrodraamadena ja neis peegeldub tugevalt autoripositsioon.
Eve Kiiler on lõpetanud sisearhitektuuri eriala ERKIs (1986) ja kultuuride uuringute magistriõppe Londoni Ülikooli Goldsmithsi kolledžis (2003). 2015. aastast on ta Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi õppejõud. Tema hiljutised linnamaastike näitused on „Võttepaik mere ääres“ Vabaduse galeriis (2020), „Kõik teed viivad mereni“ Haapsalu Linnagaleriiis (2021) ja „Üksi linnas“ TLÜ Akadeemilise raamatukogu galeriis (2022). Kiileri linnamaastike sarjad olid väljas esimesel Riia kaasaegse kunsti biennaalil (RIBOCA, 2018) ja festivalil „Fictions Documentaries“ Carcassonne’is Prantsusmaal (2021).
