“Ja ma lahkun, kuid lind jääb laulma” – Juan Ramon Jimenezi luuletuse “Lõplik tee” esimene rida. Maksim Printsevil oli sellesse luuletusse eriline suhtumine. Näituse algataja ja ideoloogi tütre Seraphima sõnul armastas Maksim Jimenez’i tsiteerida ja siiralt leidis ennast nendest ridadest. Osaliselt prohvetlik luuletus on graveeritud Maksimi hauakivile ja toimib nii näituse proloogi kui ka järelsõnana.
Kuraatorid näitusest:
Lõime selle näituse retrospektiivina (osa) Maksimi loomingule, kes jäi paljude jaoks autorina, kuid kindlasti mitte inimesena, varju. Maksimi loomingu kaudu, kes ise väitis, et loob kunsti mitte karjääri, vaid enda ja oma lähedaste huvides, otsustasime jutustada loo, mis peegeldab suuresti kõnealust ajastut. Printsevi loometegevuse õitseaeg ja kõige produktiivsemad aastad leidsid aset moodsa ajaloo kõige raskemal perioodil – sajandivahetusel. Nõukogude Liidu lagunemine, Eesti iseseisvumine, Printsevi kodulinna Kohtla-Järve majanduslangus ja demograafiline allakäik moodustasid erilise ja kohati tegelikkusest eraldunud kunstimaailma. Suurte muutuste ajal, mil paljud (eesti) kunstnikud mõtlesid enda jaoks ümber kunsti põhitähendusi, leidsid Ida-Virumaa kunstnikud end nii eksinud ja eemaldunud positsioonist, et keeruliste ja pakiliste sotsiaalsete probleemide kajastamise asemel taaselustasid nad sürrealismi kui katse “vältida” eksistentsiaalseid kriise ja suunakaotust.
Maksim Printsevi looming on osa sellest loost, enda ja oma koha ümbermõtestamisest ühiskonnas ja kultuuris. Tema linnupildid, solaarsed sümbolid, loomamotiivid, keerukad botaanilised ornamendid ja sünteetilised portreed, mis ei peegelda mitte niivõrd inimeste sarnasust, kuivõrd olemust, kõnelevad peenest meeleseisundist, keerulisest eneseotsingust, aga kindlasti heledast pilgust tulevikku. Sellepärast on ka kujutatud helge ettekujutus kunsti surematust olemusest, vaatamata esmapilgul tunduva kurvale loole. See näitus on ehe näide autorite ja nende teoste taasleidmisest, kui olud muutuvad soodsamaks ja kontekst muutub mõttekamaks.
