Mall Nukke "Mineviku Avatarid"

Viisil või teisel on tegemist nukkelike ikoonidega – seekord mitte viitega religioossele kunstile, vaid meile kõigile tuttavatele kaadritele kinoekraanilt, millel on kultuslik aura ja mida vaadates hakkab paratamatult taustal kõlama muusika või iseeneslikult tuleb üle huulte filmist tuntud fraas. Kõik teavad neid nägusid ja stseene.

„Kevade“, „Viimne reliikvia“ ja „Hukkunud alpinisti hotell“ – filmiklassika, mis kõigil peas, korduvalt nähtud nii tsenseeritud, kui hiljem taastatud ning täies mahus. Kõik omas ajas ja ajaloos kõrgelt hinnatud. Osa kultuurimälust ning paljude jaoks ka ajalooteadmiste allikas, isegi, kui ekraanile jõudmise hetkel propagandistlikud, kallutatud ja kärbitud. Mineviku vastasseise ja igavikulisi ideaale ning unistusi markeerivad. Identiteeti nii kajastavad, kui jätkuvalt kujundavad koondportreed – avatarid.

Mall Nukke ütleb oma maali- ja kinokunsti seoste kohta nii: „Kõiki neid filme sai nooruses kinos näha, see oli minu “meediamaailm” – vaste tänapäevasele interneti ruumile. Ehkki palju ohutum. Kinno minemine oli privileeg, piletite järgi tuli mõnikord tunde järjekorras seista. Kuid 70-ndatel oli see ainus võimalus “ära käia” ümbritsevast hallmaailmast. Selle näitusega tahan vastata küsimusele, kust meie, 90-ndatel esilekerkinud põlvkond, tuleme. Miks oleme küünilised ja harjunud kõiges kahtlema? Kujunemisperioodist on kaasa lohisenud ka mingid stereotüübid, millest on raske lahti lasta.“

Lisaks lõuendil toimuvale laenab Nukke näitusega ka maali-formaadid ajaloost ja populaarkultuurist – väikekodanlikult ovaalne paspartuuaken, CD-ketas ja üleelusuurune ekraaniruudustik. Üritades otsida eestluse ürgvaimu ja olemuse mitmekesisust nii värvis kui vormis. Seda elaani, mis on muutumatu, ükskõik missugune võim Maarjamaal valitseb. Isegi, kui ülepingutatult stereotüüpne – vabadusse kappav pruut ja meri põlvini külamees või päikeselistes stseenides blondid kõik head ja hämaras valguses tumedajuukselised tegelased kahtlased – on need stseenid meile armsad. Elu nagu seiklusfilmis.

Näitus jääb avatuks 31. jaanuarini 2026.

Näituse valmimist toetasid Eesti Kultuurkapital ja AkzoNobel.