Hinge kelder ei pruugi olla kena paik. Unenägude tõlgendamiseks on inimesed kasutanud mitmeid eri süsteeme. Ent isegi jagatud motiivide puhul jääb inimene, päeva lõpuks, nähtuga kuidagi üksi. Teatrietendus iseendale, mis saab külge kerge nonsenssi maigu, kui proovida seda kellelegi seletada – jutt muutub jadaks. Unenäo pärisus on sõnaotseses mõttes sõnulseletamatu. Samas, on unejutt ja unenägu ka väga erinevad asjad.
Marleen Suvi näitus “ja head koerad keldris on.”, tõukub unenäomotiividest, mis kunstnikul košmaaridena esinevad. Motiivid korduvad ööst öösse. Ning on tõttöelda kaunis vaevavad. Maalikunstnikuna, on Suvi lähenenud sellele probleemile konstruktiivselt, otsustades motiivid endast välja maalida.
Maalida saab kahte viisi, end nurka või endast välja. Kumbki pole lihtne tee. Enda nurka maalimisel asub ideaal punktis, kus maali valmis saamine ja nurka jõudmine toimuvad sünkroonis. Endast välja maalimise puhul, peab suutma end aga välja kanda. Tuleb ära tabada nii hetk kui maal on valmis kui see hetk mil mingi “mina” või “hetk” muutub ebasiiraks ja ei kanna enam kaela. Kui vaadata maali liikumiste kogumina lõuendil, võiks iga löögi tagant paista välja inimene oma isega. Seda ka iga värvipinna või tundliku läike puhul.
Suvi värske maaliseeria tasakaalustab end unenägude pärisuse ja fragmentaarsuse keerukas sõlmkohas. Üksikul maalil on kunstnik püüdnud värvi ja löögi abil kinni hetke unenäo pärisusest, kuid lõuendite pisike formaat räägib palju selle tüki suurusest, mida on endast võimalik välja tõmmata. Otsus keskenduda näitusesaalis autoportreelistele motiividele (näitus jätkub kunstniku kolimiskastides kõrvalruumis) räägib sellest, et enda õudukatega oleme üksi. Tegeleda jääb enda teha.
Näituse kuraator on Aleksander Metsamärt.
Näitus on avatud kuni 16. mai.
Täname: Eesti Kultuurkapital, Põhjala
