„/—/ Aga pea, nüüd läks see mul korda, mul õnnestus tabada mitu sõna järjest, need olid:
Maagiline Teater
Sissepääs mitte igaühele
– mitte igaühele“
Herman Hesse „Stepihunt“
Näitus „Sissepääs mitte igaühele“ seob kokku Lisette Lepiku ja Brenda Purtsaku inimkehadele keskenduva loomingu. Kui Lepik vaatleb loomingus valdavalt naise keha, aga ka seksuaalsust ning inimsuhteid, siis Purtsak keskendub eelkõige inimkeha bioloogilisusele, sidudes selle igavikuliste küsimustega sünnist ja surmast. Läbi kunstnike loomingu on loodud sümbioos x ja y, mis omavahel on kokku väändunud, nii nagu DNA inimese kehas. Uuritavaks on keha mateeria ja vaimu psüühe sümbioosis toimimine ning mateeria ja vaimu lahutamatus teineteisest.
Käesoleval näitusel suunavad mõlemad kunstnikud pilgu endas toimuvale, leides sealt loominguks nii psühholoogilist kui ka füüsilist ainest. Lepik vaatab tagasi meestele, kes on tema elus figureerinud. Näitusel leiavad mehed psühholoogiliste portreedena taaskehastuse maalipindadel. Olles maalinud läbi mälestused ning mineviku kogemused, astub Lepik galeriis üles ennast kehtestava ja iseteadliku naisena.
Purtsak seevastu leidis end näituse protsessis silmitsi seismas füüsilise valuga. Kuidas valu tema kehasse jõudis või kuidas üldse miski meie kehadesse pääseb? Purtsaku näitusel esitatavatel uutel teostel võib leida seotust valu sügava olemuse ja unelmatega valust pääsemisest.
Näituse kuraator Kerly Ritval mõtestab kunstnike loomingut läbi Herman Hesse romaani „Stepihunt“. Kuraatori sõnul olevat kirjanik avaldanud 20 aastat pärast teose ilmumist kahetsust, et sellest on valesti aru saadud. Romaan ei käsitle mitte üksnes elu raskuseid, vaid toob lugejani eelkõige kogemuse tervenemisest. Just sellele viitavad ka Lepiku ja Purtsaku valust aga ka valu vahendusel vabanemisest tõukuvad teosed.
„/—/ Kui ma juba loobusin ja kõnniteele tagasi pöördusin, värelesid paar värvilist valgustähte peegelduval asfaldil minu ees. Ma lugesin:
Ai-nult-hul-lude-le!“
Herman Hesse „Stepihunt“
Lisette Lepik (1999) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna maalikunsti eriala (BA 2022) ning on end täiendanud Islandi Kunstiakadeemias installatsiooni erialal (2019). Aastast 2023 töötab Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna.
Lepiku loomingu keskseks motiiviks võib pidada naise keha, mille kujutamise ja mõtestamisega ta valdavalt tegeleb. Kunstniku hiljutised teosed aga analüüsivad inimsuhteid ning seksuaalsust vaadeldes selles peituvaid naudinguid ja traumasid.
Rõhutamaks enda loomingu kehalisust, valguvad kunstniku maalid sageli lõuendilt ruumi ning erinevatele materjalidele. Nii avaneb vaatajal võimalus Lepiku maale ka füüsiliselt kogeda.
Brenda Purtsak (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti eriala magistriõppe (2022) ning maali eriala (2020). Tema loomingu keskmeks on bioloogiline keha, millega ta mängib abstraktsuse ja keha vahelistel piirimaadel. Ta mõtiskleb eluga seotud teemadel nagu armastus, surm ja kõik mis nende vahele jääb. Eneseväljenduseks kasutab Purtsak peamiselt maalimeediumit erinevatel materjalidel, lisaks veel klaasi, sgrafiito ja tekstiga. Purtsak on osalenud erinevatel näitustel: „Teesklus“ (2020) EKA galeriis (kuraator Holger Loodus, kaaskunstnik Eero Alev), „Külaline“ (2022) Hobusepea galeriis (kaaskunstnikud Marleen Suvi, Eero Alev) ning „Tung“ (2024) Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis (kuraator Kerly Ritval, kaaskunstnik Lisette Lepik). 2023. aasta lõpus toimus suur isiknäitus „Sünnitus“ ARS Kunstilinnaku Projektiruumis (kuraator Aleksander Metsamärt). Purtsaku teosed on osalenud erinevatel näitustel välismaal ning tema maalid ja vitraažid olid mitmel aastal eksponeeritud Eesti Vabariigi Suursaatkonna ruumides Haagis (kuraator Aleksander Metsamärt).
Kuraator ja kunstikriitik Kerly Ritval (1996) on lõpetanud kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute bakalaureuseõppe ning kuraatori magistriõppe Eesti Kunstiakadeemias. Ritvali uurimise ja kureerimise huviväljale jäävad kaasaegne kunst, avalik ruum ja arhitektuur ning ka kaasaegne tants. Kõigis neis on ühiseks jooneks huvi keha ja selle vastu kuidas end ning end ümbritsevat maailmas kogeme. Ritval on täiendanud enda tööalaseid kogemusi Artrovert galeriis, Kondase keskuses, Fotografiska Tallinnas ja Eesti Arhitektuurimuuseumis. Silmaringi on ta laiendanud ka praktikatel Performa biennaalil New Yorgis, galeriis Listval Reykjavikis ja Veneetsia Arhitektuuribiennaalil.
Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Põhjala Pruulikoda
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
