Kunstnik ise on oma tegelaskujudest kirjutanud järgnevat: „Sarja nimi “Tribaalrebased” on sulam kahest sõnast – “tribaalne” ning “libarebased”. Seeria mängib kujunditega sama lõbusalt ning vastutustundetult, kui mõistetegagi. Kokku on segatud klanni-, hõimu- ja gängitunnused. Müütiline libarebane, muundumise suurvaim, jätab oma märgi tervele töödesarjale, hajutades piiri eksootilise ning argise, arhailise ning urbanistliku ja sensuaalse ning koomilise vahel. Tööde stilistika on väljatimmitult napp, piirdudes mustvalge ja oranžiga. Kuigi nii graafika ise kui ka selle loomise protsess on täisdigitaalne, siis stiiliotsingud kiikavad pigem klassikalise joonekultuuri suunas, kasutades vaid üksikuid ning raskestimärgatavaid mittemanuaalseid nihkeid. Tähelepanelik pilk märkab muidugi ka koomiksi mõjusid nii krakterite kui graafilise laadi osas. Koomiksile
omane narratiivsus on siiski tagaplaanil ning jättes peamise rõhuasetuse kujundidetailidele.“
Urmas Viik kehtestas end Eesti kunstipildis juba 1980ndate lõpul – 1990ndate alguses, olles tajutav jõuliselt isikupärase graafikuna, kelle huviorbiidis on olnud peamiselt inimene ja tema ajaloolise ning kaasaegse ilmnemise erinevad vormid. Varasest loomingust teame Viigi suureformaadilisi kuivnõela tehnikas valminud teoseid, kus autor sidus kaasaegse ja ürgselt primitiivse märgikeele. Analoogne tunnusjoon on saatnud tema loomingut laiemalt. Äratuntavalt intrigeeriva ja alati sügavamalt mõtlema kutsuva vabagraafika kõrval kuuluvad Urmas Viigi ampluaasse aga ka kontseptuaalne koomiksilooming, skulpturaalsed objektid ja installatsioonid ning märkimisväärselt raamatugraafika, mille eest Viik on leidnud tunnustust nii iga-aastasel Eesti Kauneimate raamatute konkursil, ent ka rahvusvaheliselt, olles 2010 aastal kantud IBBY (International Board on Books for Young People) illustraatorite aunimekirja.
