Mõlema kunstniku loomingut iseloomustab ühisosana idamaisele maastikumaalile omane avatud ruumikäsitlus – kosmogoonsus ja materjalitundlikkus. Kui sellisele maalikäsitlusele, mingit analoogi otsida, siis tasub heita pilgud eesti kunstiruumist kaugemale, nii varasemate perioodide kunstiarengutesse Lõuna-Euroopas, kus maalimaterjalist sai omaette emotsionaalse tasandi väärtus – visuaalne poeesia. Nii Koorti kui Rausi jaoks on maalimine meditatiivne protsess ja iga maali võib vaadelda kui meelelist hetkeseisundit – meditatsiooni.
