Einar Vene on eesti kunsti suurimaid ja ka eriskummalisemaid jutuvestjaid, kuid ta ei ole mitte niivõrd jälgitava visuaalse narratiivi looja, vaid ta jätkab julgelt, vaat et süüdimatult tsitaatidest kubiseva oma maailma konstrueerimist, kus antiikaja müütide kõrvale on järjest enam ilmunud piiblitegelasi ja ka pühakuid, kes piiblisse ei ole ka mahtunud, ning kunstiajaloost tuntud krestomaatiliste ehitiste kõrval on oma koha ikka leidnud kunstniku lapsepõlve paigad, eelkõige Pirita kant – olgu siis kloostri või vana silla detailide või ka perekondlike sündmuste näol. Kuid need ei ole pelgalt nostalgilised tagasivaated, kunstnikust on saanud tema oma, kohati võõrandunud, kohati väga sooja ja turvalise maailma osa, aga jälgija, kõrvaltvaatajana. Ta ilmub väikese poisina püha õhtusöömaajale või perekondlik paadisõit tuletab pigem meelde neetud paadimehe aheldatust siinse maailma ja teispoolsuse vahele kui sulnist pühapäeva pärastlõunat Pirita jõel.
Einar Vene maale võib vaadata ka moralité’dena, heade ja halbade tegelaste vastandusena, kuigi ainult teatud määral, sest maalide suurde loosse põimitud väikesed misanstseenid annavad võimaluse kogu tegevust ja sellest tulenevat moraali täiesti teistpidi vaadata.
Kui tahta leida arengut või isegi muutusi Einar Vene kunstis, siis jäädi sellega hätta juba kolmkümmend aastat tagasi ja ega seda pole lihtsam ka praegu teha. Aga ei saa öelda, et ta maaliks kogu aeg ainult ühte pilti. Tema maailm teiseneb, see ei ole lineaarne, vaid pigem tsükliline teisenemine. Kui vaadata tema praegust Vabaduse galerii näitust, siis üks on selge – ta on mõnuga maalinud.
Kunstnik ise kirjutab selle väljapaneku kohta:
„Kõik on muutumas, ka ilm, kuid see pole kunagi ühesugune olnud, nüüd muutub vaid kiirenevas tempos. Muutustega kasvavad pinged, tõusevad tormid, tekivad konfliktid. See toimub ka inimestes, poliitikas, kõigis nähtustes. Seepärast on sellest kõigest, mis päriselt toimub, raske aru saada. Näha võib vaid konfliktide tagajärgi – reostatud loodust, väljasurevaid liike, põgenike vooge, haigeid, surevaid … ja taevasse kerkivaid Paabeli torne, iluoperatsioonidest moondunud nägusid, ühiskonnast irdunud ja võõrdunud noori ja vanu, aga ka keskealisi, kes ei ole küünte ja hammastega klammerdunud suurte kiiresti pöörlevate rataste külge.
Nii uued kui ka vanad kultuurid tõstavad pead ja kehtestavad end, sellest tekib väärtuste sasipundar. Igaüks kirjeldab nähtusi, sündmusi oma mätta otsast, endale kasulikust vaatepunktist. Kus on tõde ja kellel õigus, jääb selgusetuks, sest kõik on omavahel sõjajalal, sest nad on hüljanud Jumala. See, kellel on rohkem võimu, mõõdab kõiki oma mõõdupuuga, aga ka väiksemad vehivad oma mõõdupulkadega. Nüüd on vaja vähemate pulgad katki murda, veel parem põletada. Siis ilmub selle segadiku varjust keegi, kes ühendab kõik oma mütsi alla, kaotab erinevused. Jah, nii on ajalugu toiminud.
Minu maalide teema on kristlus, sest see, mis ümberringi toimub, on piibli ennustuste täitumine. Vana Testamenti läbib muster: kui rahvas meelt ei paranda, läheb keskkond kurjemaks. Seda võib juba praegu näha.“
Lisainfo:
Reet Varblane
galerist
Tel: +372 5565 5014
