Silja Truus "Suhkrujõgi"

Ülejõe päevade ajal avaneb Mikrogaleriile kuuluvas garaažiboksis viimane näitus, peale seda läheb garaaž lammutamisele, et teha ruumi uuele, kahekorruselisele näitusemajale.

Kehad, mis on elanud Maal – meie varaseimatest esivanematest tänapäeva olenditeni –, on kõik omavahel ühendatud. Ühest kehast sünnib teine, üks süüakse teise poolt ja saab osaks temast. Lühikeseks hetkeks seisame selle pika, katkematu liini lõpus, ning juba tulevad uued olendid ja võtavad sisse koha meie järel; elujõgi voolab aina edasi, voolab läbi põlvkondade, läbi kehade ajaloo, läbi eri liikide. Meie ja teiste kehad on piirideta, me oleme otseselt, lahutamatult seotud oma eellaste, järglaste ja mitteinimorganismidega. Nad kõik tunnevad, nad kõik tahavad elada ja nad kõik saavad lõpuks kellekski teiseks. Me ei ole üksi, me elame tihedalt teiste olenditega koos ja me vastutame nende kõigi eest.

Keha on meie esmane ja kindlaim reaalsus. Kehad on alati kandnud ja hoidnud valu, hirmu, kurbust. Aga kas meie esivanemad tundsid samuti hirmu pigistusena rinnas ja kurbust kõrist üles tõusmas, või olid nende kehad teistsugused? Aga vähil või varesel?

Selle näituse tööd on tehtud suhkrust. Suhkur pole mitte ainult biolagunev, vaid ka füsioloogiline materjal, enamik kehasid kasutab seda energiana. Suhkur muudab vormi ja olekut ja lõpuks süüakse see kellegi poolt ära. Nagu kõik kehadki

Näituse toimumist toetavad Tartu linn ja Kultuurkapital.