Näitus toimib ukseavana sellesse eeterlikku piirialasse, püüdes kinni kurbuse, igatsuse ja aktsepteerimise essentsi skulpturaalsete vormide kaudu. Oma kõige hapramas olekus portaalvormid, annavad künniste vahele eksinule hetke, kus ruum toimib mõtisklemise ja eneseuurimise pühapaigana. Piiride vahel saab endast välja tuua sünged mõtted, kurbuse sügavused, seista silmitsi iseenda tunnetega surmast ja sellele järgnevast.
Külastajaid julgustatakse suhestuma kunstiteoste kombatava iluga, võimaldades neil luua intiimsed sidemed kaotuse, meenutamise ja vaimse üleminekuga seotud teemadega. Kui paljud meist on kellegi kaotanud? Kuidas me ennast tunneme ja mida me nende tunnetega peale hakkame?
Näituse tööd on valminud XXIII Kohila Sümpoosioni raames. Tööd on põletatud spetsiaalses anagama ahjus ning skulptuurvormide välimus on maksimaalselt naturaalne, mille määrajateks vaid temperatuur, puusüsi ja õhk.
Heliseade: Aaro Veiderpass
Tänud: Hendrik Kampus
Näitust toetavad: Kohila Sümpoosion, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstnike Liit, Purtse Pruulikoda, Karksi Õlu
