„Jätkuvalt tekitab ühiskonnas lahkhelisid küsimus, mis ikkagi on ühe või teise inimgrupi jaoks loomulik ja loomuomane, olgu juttu siis näiteks soorollidest, seksuaalsusest või muust,“ räägib Keiu Krikmann teemavaliku aktuaalsusest.
„Eesti tarbekunstis on loodusmotiivid olnud alati olulisel kohal. Hakkasime mõtlema selle üle, milline on (tarbe)kunstis kujutatav loodus just esteetilises ja ideelises plaanis, ning sealt edasi juba looduse, keha ja loomulikkuse suhtest laiemalt.“
Sageli viidatakse loodusele ja loodusseadustele kui millelegi üdini „loomulikule“. Inimesest ja ühiskondlikest protsessidest rääkides viidatakse sõnaga „loomulik“ sageli mingile algupärasele olekule. Ometi on nii loodus kui inimene ajas muutuvad – mida peetakse loomulikuks ühel ajastul, ei pruugi seda olla enam teisel. Muutused väljenduvad muu hulgas nii inimest ümbritsevas ainelises kultuuris kui ka eneseväljendusvahendites, mille abil inimesed oma mina kujundavad – millegi loomulikuks või ebaloomulikuks nimetamine tugev ideoloogiline statement.
Näitusel osalevate kunstnike teosed panevad vaataja mõtlema sellele, kuidas ja milline võiks olla tema keha väljaspool harjumuspärast keskkonda – loodusmaastikel, kus leidub aina enam tehis- ja jääkmaterjale, kohtumisi võõrastust tekitavate materjalide ja esemete, teistsuguste identiteetide ja entiteetidega.
„Eestist valisime näitusele Sarah Nõmme, kollektiivi Sorcerer ja ka nahakunstnik Elo Järve (1939–2018). Viimane on omaette näitusepärl: Järv on vanema generatsiooni kunstnik, kuid oma väga erilise, ulmelise ja mõneti koletisliku esteetikaga on ta meid väga võlunud,“ selgitab Darja Popolitova. „Huvitav on see, et just praegu on tema tööd ka teiste kuraatorite tähelepanu äratanud. Seega on Elo Järve teosed muutunud jälle aktuaalseks ja räägivad midagi olulist just praeguses kontekstis.“
„Mulle on mitmed teosed tekitanud kummastust, kohati olnud isegi nagu pisikesed pinnud, mis on end ikka ja jälle meelde tuletanud ja mille juurde olen aastate jooksul aina tagasi tulnud. Loodan, et sama kogeb ka vaataja,“ lisab Keiu Krikmann.
Osalevaid kunstnikke paeluvad nii müüdid ja rahvapärimus kui ka tehnoloogiast lähtuvad pained ja võimalused. Eksponeeritud teosed on omamoodi kimäärid, kus põimuvad looduslik ja kunstlik materjal, kuigi alati ei ole päriselt selge, kust jookseb nendevaheline piir. Kas seesugused aksessuaarid võiksid muuta nende kandjat ning tema suhet iseendasse ja keskkonda, kus me elame?
Darja Popolitova arvab, et külastaja lahkub näituselt ilmselt veidra, võib-olla ka mõneti kõhkleva, kuid esteetiliselt rahuldatud tundega. „Ja ma ei arva, et veider on halb tunne, sest usun, et kui vaataja on oma mugavustsoonist natuke nihkunud, siis on kuraatorid oma tööd hästi teinud,“ ütleb Popolitova.
Näituse pealkiri on laenatud transsoolise poeedi ja aktivisti Callie Gardneri (1990–2021) luulekogust. Gardner omakorda laenas selle Gertrude Steinilt.
Kunstnikud: Elo Järv, Hanna Kisch, Lokidolor, Simon Marsiglia, Sarah Nõmm, Sorcerer
Kuraatorid: Keiu Krikmann ja Darja Popolitova
