Erika Tammpere tekstiiliinstallatsioonid on tugeva jõulise kujundiga, väga värvilised ja taktiilsed: neid tohib ja peabki puudutama. Kunstnikku on ikka huvitanud, mis parajasti maailmas toimub ning ka tema teoseid võib vaadata kui tema isiklikke kommentaare päevaprobleemidele. Kuid sõnum, mida ta edastab, ei ole murest murtud tõsine hala, tema teosed ei ole otseselt humoorikad, veel vähem naljakad, kuid neis on alati paras krutski sees.
Kunstnik nagu tahaks oma mitmete meeltega kogetavate teostega osutada tõsiasjale, milline on elu nägemismeeleta. Tema põhiline infoallikas on raadio ja nii mõnegi teose puhul ei saa kõrvale jätta erinevate suhtlusvahendite – hääl ja kuulmine, muusika ja emotsioonid, puudutus ja embamine – tõlgendamist. Kuid nii teema kui ka suhtlusvahendite tõlgendamine on kaks tasandit, mingil juhul ei tohi kõrvale jätta ka esteetilist tasandit – visuaalset kujundit.
Erika Tammpere sündis 1. III 1942 Rakveres. Keskkooli lõputunnistuse sai ta Rakvere I Keskkoolist 1960. aastal. Nõrga nägemise tõttu loobus unistusest õppida eesti keelt Tartu ülikoolis ja läks õppima Tallinna kunstiinstituuti (nüüd kunstiakadeemia), mille lõpetas 1966. aastal kunstilise tekstiili erialal.
Seejärel töötas Erika Tammpere mitmetes tekstiiliettevõtetes disainerina ja õpetas kunstinstituudi tekstiilikateedris. Oli Mistra peakunstnik ja kujundas põrandakatteid ja -vaipu. 1983. aastal tunnustati teda Eesti NSV riikliku preemiaga. 1992. aastast on vabakutseline.
