Nende kahe vastandliku arusaama vahel näitus balansseeribki, kujutades metsiku looduse ja inimkäe poolt korrastatu kokkupuutepunkte, segadikust korrapärase ideaalmaailma loomist.
Loodus peegeldab inimese kohalolu, inimene omakorda loodust, võttes sellest fragmente ja luues oma Eedeni aeda, kus kehtivad kindlad reeglid. See on siiski ideaalmaailm, ainult näiline, eksisteerides mitte konkreetses asukohas, vaid pigem kusagil mõtteruumis.
Ka sümmeetria võib olla näiline, osutudes lähemal vaatlusel siiski asümmeetriaks. Miski pole nii nagu esmapilgul näib, aga vaatamise hetkel on kõik just nii nagu teile näib.
See on Eedeni aed, kust Aadam ja Eeva on juba lahkunud, aga keerubid on endiselt valvel.
Priit Kõivu fototöötlused loovad peegelduste kaudu mainitud ideaalmaailmu, mida Külli Kõivu keraamilised skulptuurid omakorda nihestavad, tuues mängu ainult näiliselt sümmeetrilise kujutise.
Autoritel on ühine lähtepunkt, kuid peegeldusprotsess on kummalgi erinev ja mänguline.
