Mõned olemise hetked on sedavõrd erilised, et annavad aimu sündmuste horisondil viibimisest. Neil hetkil oled maailma ja enese suhtes ideaalselt paigas, kohal, ja samal ajal kihutad tohutu kiirusega kuhugi ja osaled loos, mille lõppu ei tea. Vaatad korraga sisse ja välja, koged samal ajal seest- ja väljastvaadet. Hetked korraga tõmbavad ja annavad välja, punguvad ja pressivad. Reaalsus jaguneb kaheks, seesolija ja väljastvaatleja omaks.
Lõpuks on kõik ka distantsi küsimus. Nii ajalise kui ruumilise distantsi küsimus, aga mõlemad võimaldavad nii eemalolekut kui täieliselt kohal- ja ligiolekut.
Distants on see, mis annab võimaluse fookust sättida. Päris „palgest palgesse“ ei näe nagunii enne, kui õige aeg, siis, kui antakse näha.
Piia Ruber
* Uks seestpoolt kinni
Kas „Sissepääs“ sai olla väljapääs?
Hing noor ja näljas.
Kus mängujuht? See ainus mängija,
kes mängust väljas.
Jüri Üdi „Käekäik”
Piia Ruber (1972) alustas kunstiõpinguid Eesti kunstiakadeemias metallikunsti osakonnas, kuid vahetas eriala ja lõpetas kunstiakadeemia graafikuna. Ta tuli Eesti kunsti 1990ndate keskel Eesti kunstiakadeemia tollaste fotoõppejõudude Eve ja Peeter Linnapi ümber koondunud üliõpilaste rühmituses, mis on kunstiajalukku läinud Faculty of Taste’i või sellega haakunud [mobil:] galeriina. Nende eesmärk, nagu seda on esile toonud Peeter Linnap „Eesti fotograafia ajaloos”, oli fotograafiavõimaluste läbimängimine ja kinnistamine kunsti ning paljuski sellega Eesti senise kunstimudeli, aga laiemalt kunstimõistmise ja -mõiste murdmine. Nad propageerisid kriitilise postmodernse kunsti ideid ja neist lähtudes tegelesid oleviku arheoloogia, autobiograafiliste teemade, meediarefleksiooniga, tulid välja ka otseste poliitiliste seisukohavõttudega. 1990ndate lõpuks oli ühistegevus ammendunud, kuid tugevad isiksused on suutnud ennast tõestada mitmes valdkonnas. 1997. aastast peale töötab Piia Ruber kultuurilehe Sirp fotograafi ja kujundajana, ta on õpetanud kunstiakadeemias ja Vanalinna hariduskolleegiumis, ta on kinnistanud oma nime väga huvitava ja produktiivse raamatukujundajana.
„Vahe lähedus“ on Piia Ruberi teine näitus Vabaduse galeriis: esimene, „Naasmiste vahel“ oli 2017. aasta sügisel, 2018. aasta kevadsuvel oli selle mõtteline jätk Viimsi Jaakobi kirikus. 2020. aastal oli Ruberi näitus „Sein“ väljas Jaani kiriku galeriis. Kuigi „Naasmiste vahel“ ja ka „Seina“ puhul eristab silm fotodel detaile ja kujutatut võib tinglikult nimetada interjöörideks, ei ole tegemist interjöörifotodega. Kujutatu on pigem mitteruum, vahetsoon, hämarala nii ajalises kui ka ruumilises tähenduses. Kirjanik Jan Kaus kirjutas „Seina“ (aga ka Heiddeggeri mõiste „sein“) tõlgenduses, et see on „fotoseeria, mis muudab nähtamatu otsekui korraks nähtavaks, tõlgib liikuva nähtamatuse tonaalsuste, välgatuste, varjude keelde, teeb püsimatusest ainsa püsivuse“ ja kasutas nende iseloomustamisel Simone Weili „jumaliku vibratsiooni“ mõistet.
Ka „Vahe läheduses“ ei puudu vahetsooni, hämarala teema, kuid sõnal „vahe“ on vahepealse, eraldatava või eraldatuse kõrval ka lõikava, terava, vaimselt erksa tähendus. Nii on kunstnik püüdnud tabada ka tabamatuid hetki, kui „väikesed asjad lähevad korraga suureks. Lähevad kokku, lähevad mustrisse, kui ma äkki näen, et kõik ongi seotud, ja isegi nagu aiman, kuidas, aga see „kuidas“ on nagu virvendus vee peal – ja kaob kohe.“, nagu on kirjanik Tõnu Õnnepalu kirjeldanud seda (seisundit, tunnet, olukorda).
„Vahe lähedus“ koosneb 12 fotost ja kahest videost – „Sündmuste horisont I“ ja „Sündmuste horisont II“, kõik teosed on valminud 2022. aastal. Nii nagu ka kunstniku varasemates seeriates, ei toimu muutumine mitte ainult seriaalselt, kujundi ülekandumisel ühest pildist teise, vaid ka pildiruumis sees. Kõik on pidevas muutumises. ühilduvuses ja selle kaotamises. Nagu ka videotes, kus kiikujate sünkroonsuse, isegi rutiini lõhuvad ühel (märkamatul) hetkel sünkroonist väljas helid. Ühilduvus, olgu siis inimsuhetes või inimese ja looduse tasakaalus, ei ole iseenesest mõistetav nähtus. Võiks isegi öelda, et ühilduvus on eksisteerimise alus. Eksistentsiaalsed teemad on
Piia Ruberit aga alati huvitanud.
