Grupinäitus „Bambi projekt“ toetub Austria kirjaniku, Viini modernisti ja sionisti Felix Salteni 1923. aastal avaldatud novellile „Bambi. Metsalugu‟, mis räägib tundliku loo metsaelust läbi loomade ja taimede silmade. Tänu Walt Disney animastuudio joonisfilmile „Bambi“ (1942) kujunes sellest metsaloost märkimisväärne popkultuuri osa, mis on ühtlasi innustanud paljusid keskkonnaaktivistide. See kultuurilises plaanis oluline lugu on olnud aastate jooksul rohkete arutelude objektiks, kus küsimuse all on loo tegelik sõnum – siin nähakse nii keskkonnateadlikkuse kasvatamist ja ökokriitikat kui ka juudi rahva kujutamist Euroopas.
On möödunud pea sada aastat, kui Salteni raamat jõudis oma esimeste lugejate ette. Sellele vaatamata pole lugu kaotanud oma tähtsust ka tänapäeval. Nüüd, mil arutelud keskkonnaküsimuste üle, antropotsentriline maailmavaade ja kliimakriis on jõuliselt esile kerkinud, ning ülemaailmse pandeemia kõrvalmõjuna on kasvanud virtuaalsete raamatuklubide populaarsus, tundub igati paslik lehitseda seda metsalugu uuesti.
Näitusel osalevad kuus Eesti, Läti ja Leedu kunstnikku – Eike Eplik (EE), Žilvinas Landzbergas (LT), Ingrīda Pičukāne (LV), Laura Põld (EE), Rūta Spelskytė (LT), Līga Spunde (LV), keda ühendab sügav huvi looduse ja lugude jutustamise vastu. Kunstnikud lugesid Salteni novelli ja kohtusid virtuaalses raamatuklubis, et arutleda, kuidas haakub loetu igaühe isiklike kogemuste, praeguste keskkonnaprobleemide ja posthumanistlike ideedega. Selles eksperimentaalses raamatulugemislaboris tehtud töö põhjal valisid kunstnikud välja neile huvipakkuva aspekti Salteni loost ja lõid uued teosed näituse „Bambi projekt“ jaoks. Kunstnike teosed, mida esitletakse Kogo galerii pimendatud ja kaitsvas keskkonnas, moodustavad kujuteldava metsa tervikliku ökosüsteemi.
Näituse kuraator on Šelda Puķīte, kes on muu hulgas Kogo galerii kuraator ja programmijuht.
„Bambi projekt“ on osa Kogo galerii selle aasta näituse- ja publikuprogrammist „Ökoloogia–ökonoomia“.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, Tartu linn, Läti Kultuurkapital, Leedu Kultuurinõukogu, Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Akzo Nobel Baltic AS.
Eike Eplik (1982) on skulptor ja installatsioonikunstnik, kes kasutab oma jutustustes nii loodusest pärit motiive, galeriiruumi põrandast laeni, skulptuuritehnikaid klassikalisest kipsivalust kui ka paberi- ja puiduassamblaaže ning leidobjekte. Tema kunstis kujutatud protsessid on osaliselt alateadlikud ja mitte alati lõpuni lahtiseletatavad. Eplik lähtub oma näituste ettevalmistamisel improvisatsioonist, kuivõrd kasutatav materjal seda võimaldab.
Žilvinas Landzbergas (1979) on skulptor ja installatsioonikunstnik, kes muundab paigad situatsioonideks, millel on oma aeg ja koht. Oma installatsioonides loob ta erinevate osade vahelisi seoseid lugude loogikat järgides: lineaarne narratiiv on asendatud ühendustega – üleminekute ja viidetega, mis ei anna kindlaid vastuseid. Samuti põimib ta vaatajale kättesaamatuks jäävaid isiklikke kogemusi mõtisklusteks sotsiaalsete ja ajalooliste kontekstide üle ja kriitikaks nende suhtes. Oma hilisemates töödes, kus kontseptuaalne järjepidevus on eriliselt tähtis, pöördub Landzbergas müütilise mõtte poole, demiurgi, loova jõu alge suunas, vaagides nende kohalolu üle tänapäevases tarbimiskultuuris.
Ingrīda Pičukāne (1978) on feministlik kunstnik, kes keskendub oma kunstis naisperspektiivi analüüsile. Teda huvitab naiste igapäevaelu ja nende lood – isiklikud ajalood, mis nii sageli kõrvale jäetakse. Pičukāne on omandanud kaks magistrikraadi, ühe Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni osakonnast ja teise Läti Kunstiakadeemia visuaalse kommunikatsiooni osakonnast. Alates 2007. aastast on tema koomikseid regulaarselt avaldatud „š!“ koomiksiantoloogiates ja näidatud koomiksinäitustel välismaal. Kunstnik kujundas Jana Kukaine raamatu „Kaunid emad“ ja on illustreerinud mitmeid kirjastuse „Liels un mazs“ lasteraamatuid. Pičukāne on Samanta Zine’i toimetaja ja kunstnik; väljaande esimene number ilmus 2017. aastal.
Laura Põld (1984) on oma töödes järjepidevalt keskendunud inimeste (ja loomade) vajaduste uurimisele, nagu koosolemine ja kogukond, turvalisus ja peavari. 2000. aastate esimesel kümnendil valminud maalid ja installatsioonid tegelevad üha enam kodu ning sellest eemal viibimise temaatikaga. Viimasel ajal on Põld oma loomingus keskendunud pigem materjali valikule ja selle ajaloolisele kontekstile. Ta rakendab traditsioonilist käsitööd ja erinevaid tehnikaid, näiteks primitiivne keraamika ja tikkimine, mis huvitavad teda eelkõige mälu ja kogemuste talletamise vahendina.
Oma loomingus tegeleb Laura Põld spetsiifilise kohatunnetuse loomisega, kombineerides ja kõrvutades omavahel materjalitundlikke objekte, narratiivseid ja kohamäluga seotud elemente ning näitusepaiga enda ruumi- või ajaloospetsiifikat. Tema installatsioonid on tihti suuremõõtmelised ning võtavad näituse toimumispaiga kas täielikult üle või sekkuvad selle tavapärasesse konteksti.
Rūta Spelskytė (1985) on kunstnikuna eriliselt huvitatud inimestevahelistest arusaamatustest ja erinevatest ebaõnnestumistest, samuti teaduse ja teadusvälise ulmemaailma suhetest. Ta töötab haruldaste looduslike ainete ja esemetega, valguse ja pigmentidega, kujutledes tulevikualkeemiat, -taimi, -loomi ja -meeli, mida võiks arendada või üles leida. Spelskytė õppis Vilniuse Kunstiakadeemias graafikat ja skulptuuri, omandades seal nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadi. 2019. aastast on tal Vilniuse Kunstiakadeemiast ka doktorikraad.
Līga Spunde (1990) esitab oma teoseid multimeediainstallatsioonidena, põimides isiklikke lugusid tahtlike väljamõeldistega. Viited erinevatele aegadele ja sümbolitele loovad tohutu ja samas hapra võrgustiku. Tõlgendamise täpsusest ja uutest kontekstidest kujuneb isikliku kogemuse laiendus, mis saavutab üldtunnustatud tõe staatuse. 2016. aastal lõpetas ta magistriõppe Läti Kunstiakadeemia visuaalse kommunikatsiooni osakonnas; tema lõputöö „The Hike“ kuulus Euroopa kunstiakadeemiate lõpetajate kolme parima projekti hulka.
