Seekordne stuudiovisiit viis Tiit Pääsukese juurde, kus värvikirevate teoste seast osutus valituks mullusel kevadnäitusel osalenud töö “Inspiratsioon sööb pintsleid ja värve”. Pääsukest peab Aaviksoo oma vaieldamatuks meeliskunstnikuks, kelle tööd ei jäta puudutamata. “Maestro jutt sinna juurde lisab kindlasti emotsiooni ja tausta,” lisab ta jättes salapäraselt täpsustamata selle, millest maestro siis rääkis või kuidas lemmikuks kujunes, ning taandades iseennast tänuväärselt tagaplaanile. “Oleme ju pelgalt kunsti armastajad.”
Tiit Pääsukese maal “Inspiratsioon sööb pintsleid ja värve”
Taolist kunstikülastust peab ta selgelt emotsionaalsemaks, sest see tekitab autoriga inimliku sideme ja Aaviksoole tundub, et ka kunstnikule on hea tunnetada, kelle koju osake temast läheb. Seekord saab see osake oma uues kodus igal juhul särada. Valgel foonil poolitab see mõtteliselt köögiosa ja söögitoa ning loob omamoodi silla kahele poole jäävate akende taga vohava rohelusega.
Igas mõttes maaliline rida jätkub Jaan Elkeni varasemast loomeperioodist pärit sinaka mere-etüüdiga. Sarnaselt Pääsukesele on ka Elkenit pärjatud mitmete auhindadega, kuid kunstiarmastajast Aaviksoo leiab, et medalid tema tundeid ei muuda, sest ta ostab eelkõige emotsiooni. “Oluline on, kas maal kõnetab või mitte.”
Tiit Pääsukese teos “Inspiratsioon sööb pintsleid ja värve” Aaviksoo kodus
Paar aastat tagasi oli Tiit Pääsukesel Tallinna Kunstihoones ühisnäitus Kris Lemsaluga, kus tekkis uus dünaamika maali ja skulptuuri vahel. Kui küsida, kas mõni kolmemõõtmeline teos leiaks temagi kodus maalide taustal koha, on Aaviksoo vastus lihtne: väga keerulised kompositsioonid jäävad kaugeks. Küll aga on perre soetatud kuulsat Murano klaasikunsti otse Veneetsia samanimeliselt saarestikult.
Veneetsiat on Aaviksoo suure kunstisõbrana korduvalt külastanud, nagu ka teisi sihtpaiku, ning kunstist osa saamine on tema jaoks reisimise loomulik kaasnähe, mitte eesmärk omaette. “Ilmas on linnu, kus muuseumis käimata ei saa…,” mõtiskleb ta ja toob näite, kuidas aastaid tagasi soetas Tate Modern’ist Dali numereeritud litograafiaid, olles näitusest niivõrd tugevasti mõjutatud, et tühjade kätega lahkuda ei saanud.
Kunstist osa saamine on reisimise loomulik kaasnähe, mitte eesmärk omaette.
Tänavuselt Eesti Kunstnike Liidu kevadnäituselt lahkus Aaviksoo aga Anne-Daniela Rogersi teosega “Idüll”. Üht oma varasemat näitust on kunstnik kommenteerinud niiviisi: “Minu salaarmastus natüürmortide, eriti lillemaali vastu tärkas juba 2001. aastal, mil tundsin, et soovin tasakaalustada kaasaegses kunstis käsitletavaid raskepäraseid teemasid millegi lihtsa ja helge maalimisega. Üsna pea aga hakkasid ka minu lillemaalid muutuma tähenduslikemaks, sümbolistlikumaks. Täheldasin, et ka taimi või lilli maalides saan väljendada kaleidoskoopilisel hulgal tundmusi ja mõtteid, mis sõnades või teistes žanrites väljendatult kaotasid osa oma fluidumist.” Kas Rogersi õhuline realistlikkus tasakaalustab kuidagi ka Pääsukese ja Elkeni intensiivset ekspressiivsust?
Anne-Daniela Rogers “Idüll”
“Anne-Daniela teosed köitsid meid esimesest hetkest,” vastab Aaviksoo ja selgitab täpsemalt: “Kindlasti liigutas lisaks helgusele ja särale ka tehniline meisterlikkus, ilma vigurdamata. Pildid peavad sobituma interjööri ja teineteist täiendama, neil peab ruumi olema…”
Lõpetuseks lisab ta veel nimekirja isikupärastest ja köitvatest kunstnikest – Raul Meel, Rein Kelpman, Olav Maran. “Ei ole me teadlikud ega ratsionaalsed ostjad, aga kunst teeb päeva paremaks ja elu mõnusamaks.”
Kui tunned huvi Tiit Pääsukese loomingu vastu või soovid minna tuurile oma lemmikkunstniku ateljeesse, kirjuta info@noar.eu
