Tartu Aastanäituse hinnaskaala ulatus 280 eurost kuni 12 000 euroni. Kõige enam osteti teoseid hinnavahemikus 800–2500 € – professionaalse kaasaegse kunsti keskklassis, kus ostuotsus on ühtaegu emotsionaalselt motiveeritud ja majanduslikult realistlik.
Näituse ambitsiooni tõstsid ka kallimad teosed (alates üle 5 000 €). Näituse kallimaks teoseks oli oksjonitel populaarne kunstnik Liisi Ördi teos „Jäälkõndija” (12 000 €), mis pälvis ka publikuauhinna.
Mida osteti: graafikast tänavakunstini – ning muidugi maali.
Ostudest joonistub välja üsna selge pilt: kõige enam ostetakse maali, kuid selle kõrval ka graafikat ja popilikku tänavakunsti esteetikaga töid.
Allpool on valik ostetud teostest:
Ove Maidla – „Natüürmort” (graafika).
Ove Maidla „Natüürmort” on hea näide sellest, kuidas fotograafia ja graafika piirimail sünnib teos, mis ei kirjelda maailma, vaid aeglustab seda. Broomõlitehnika (ja laiemalt vääristrükitehnikad) võimaldab Maidlal saavutada maalilise pinna, kus tera, udu ja valguse hajumine loovad mulje mälupildist, mitte hetkest. Valgus ei lange objektidele dramaatiliselt, vaid justkui imbub neisse – pudel ja anum muutuvad peaaegu varjudeks, kohaloluks ilma narratiivita.
Maidla on kunstnik, kelle loomingus ei ole esiplaanil mitte niivõrd kujutatu, vaid aeg, vaikus ja vaatamise kestvus.
Esmapilgul on tegu lihtsa kompositsiooniga: kaks anumat, laud, pitsiline tekstiil. Objektid ei püüa tähelepanu, nad hoiavad seda vaikselt enda juures. Vormid on pehmed, servad hajuvad, tonaalsus on summutatud.
Pits laudlina serval lisab tööle hapra inimliku mõõtme, märk hoolest, aeglasest elurütmist, käelisest tööst. Kontrast kareda tera ja õrna mustri vahel hoiab pildi pinges, kuid mitte konfliktsena – pigem tasakaalus.
Von Bomb – „Dazzling performance” (tänavakunst).
Von Bomb on Eesti šabloon- ja tänavakunstnik ning tuntud oma grafitist ja stencil-tehnikas tööde poolest — ta liidab pop-esteetika, ühiskondliku kommentaari ja isikliku sümboolika visuaalsesse keelde. Ta tegutseb nii linnaruumis kui galeriikontekstis, kust tema töödes kaob selge piir institutsionaalse ja alternatiivse kunsti vahel.
Von Bomb on tuntud ka Baltimaade ühe suurima seinamaalingu autorina, näiteks „Ülemiste tüdruk” Tallinnas Ülemiste Citys.
Teos on ühteaegu plakatlik, teisalt irooniline. Retro-esteetiline figuur ja pomm – klassikaline pingeseade – on viidud peaaegu naeratava elegantsini. Pealkiri Dazzling performance vihjab olukorrale kui lavastusele: oht ei ole pelgalt olemas, vaid esitatakse. Vaataja kutsutakse tunnistajaks, mitte osaliseks.
Töö toimib popkultuuri omase terava märkusena: lihtne pilt, ebamugav tähendus.
Kaia Rähn – „Ärevus” (maal).
Kaia Rähn lõpetas Eesti Kunstiakadeemia 1995. aastal. Ta on pikaajalise kogemusega kunstnik ja disainer, kes on töötanud art director’ina mitmetes disaini- ja reklaamiagentuurides. Tema professionaalne taust hõlmab eelkõige graafilist disaini ja visuaalse identiteedi loomist.
Paralleelselt agentuuritööga on Rähn järjepidevalt arendanud oma isiklikku kunstipraktikat. Tema loominguline ampluaa ulatub maalikunstist ja illustratsioonist raamatukujunduse ning kollaažikunstini. Rähni käekirja iseloomustab tundlik kompositsioonitaju, värvide psühholoogiline kasutus ning oskus siduda kujundlik, visuaalselt mõjuv keel kontseptuaalse sisuga.
Teoses „Ärevus” jõuab see lähenemine intiimse ja kehalise seisundi kujutamiseni. Nagu kunstnik ise ütleb:
„Ärevus on nagu sisemine surin või nähtamatu pinge, mis ei lase lõdvestuda. Rinnus võib olla justkui väike raskus ja kõhus vaikne rahutus – nagu oleks keha valmis millekski, mida pole veel juhtunud.”
Elo-Mai Mägi – „Post Vanitatem” (maal).
Mõiste vanitas pärineb 16.–17. sajandi Lääne-Euroopa kunstist, eeskätt Madalmaade ja Hispaania natüürmortidest. Vanitas’tööd meenutasid vaatajale elu kaduvust, materiaalse hiilguse tühisust ja aja halastamatut kulgu. Kolbad, närbuvad lilled, küünlad, liivakellad ja peeglid ei olnud pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid moraalsed märgid: memento mori.
Post vanitatem („pärast tühisust“) nihutab selle traditsiooni rõhuasetust. Kui klassikaline vanitas osutas hoiatavalt kaduvusele, siis post vanitatem küsib, mis jääb alles pärast seda teadmist. See ei ole enam manitsus, vaid eksistentsiaalne järelelu: seisund pärast illusioonide hajumist, pärast ego ja tähenduste lagunemist.
Elo-Mai Mägi (1989) on omandanud Tartu Ülikooli semiootika ja maalikunsti erialade bakalaureusekraadid, samas maalikunsti magistrikraadi, lisaks täiendanud ennast maali- ja tekstiilikunsti vallas ERASMUS+ programmi raames Strzemiński Kunstiakadeemias Łódźis Poolas. Põhiliseks meediumiks on õlimaal. Sagedasti esineb loomingus psühholoogiline (auto)portree ja abstraheeritud figuur, mis on leidnud inspiratsiooni psühholoogilis-emotsionaalsetest seisunditest, haigustest või filosoofilisemalt – inimeseks olemisest, normaalsusest jms. Alates 2014. aastast kuulub Eesti Maalikunstnike Liitu, 2017. aastast Tartu Kunstnike Liitu ning Eesti Autorite Ühingusse.
Stanislav Antipov – “Eesti rahvatantsud” (maal).
Valminud 2025. aastal, mil Eestis toimus taas laulu- ja tantsupidu, asetub Stanislav Antipovi maal ühtaegu nii kaasaegsesse kultuuriruumi kui ka sügavamasse ajalisse kihistusse. Teos ühendab realistliku figuurikäsitluse ja ekspressiivse värvikasutuse. Värv vabastab motiivi ning muudab selle ajatuks – teos võiks kuuluda nii tänasesse tantsupeosse kui ka sajanditagusesse rituaali.
Kuigi Antipovi maalikeel on jõuline ja ekspressiivne, toetub see tugevale realistlikule alusele: värv ei hägusta kujutist, vaid lisab sellele energiat ja tähenduskihte. Erksad kollased toonid toovad kompositsiooni päikselisust ja pidulikkust, samal ajal kui hoogsas liikumises figuurid seovad teose traditsioonide ja kogukondliku kogemusega.
Stanislav Antipovi värvikäsitlus ei järgi Eesti rahvarõivastele omast vaoshoitud koloriiti. Kui Eesti traditsiooniline rahvarõivas toetub enamasti maa- ja looduslähedastele toonidele ning selgele mustriloogikale, siis Antipovi teoses laienevad sinised, kollased ja rohelised lausa värvipindadeks. Pigem viitavad kasutatud toonid laiemale soome-ugri ja Ida-Euroopa rahvakultuuri kujundikeelele. Antipovi taust Udmurdimaal on siin oluline võti: Udmurdi ja teiste Volga piirkonna rahvarõivaste puhul on iseloomulik just erksus, kihilisus ja tugev värvikontrastsus.
Yllar Varik – „Reaalsus on nägemuses” (maal).
„Reaalsus on nägemuses” kannab endas Hispaania valguse kogemust – siin ei ole päike kujutatud objektina, vaid ruumilise seisundina. Valgus ja peegeldused moodustavad atmosfääri, milles arhitektuursed vormid justkui hõljuvad, nihkudes kindlast füüsilisest ruumist tajulisse, mälupõhisesse keskkonda.
Kompositsioon on üles ehitatud geomeetrilistele pindadele ja lõikuvatele tasanditele, mis meenutavad nii modernistlikku arhitektuuri kui ka linnaruumi fragmentaarset kogemist. Kollased ja sinised värviväljad loovad päikese kuumuse ja varju vaheldumise rütmi – valgus ei kirjelda vormi, vaid lagundab selle, muutes ruumi ajutiseks ja liikuvaks.
Variku taust projekteerija ja disainerina on siin selgelt tajutav. Ruumikäsitlus on täpne, kuid mitte tehniline; pigem on see distsiplineeritud vabadus, kus konstruktiivne mõtlemine teenib sensoorse kogemuse loomist. Maal ei esita väidet reaalsuse kohta, vaid avab selle tajumise mehhanismi.
Laura Marita Lappalainen – „Tõetera” (maal).
„Tõetera“ peegeldab kunstniku huvi filosoofiliste ja eksistentsiaalsete küsimuste vastu – kuidas tekib tähendus, millal muutub vaikus teadmiseks ning kuidas inimene ja loodus jagavad ühist tajuruumi. Teos käsitleb tõde kui ühist, hoitavat ruumi – kollektiivset nähtust, mis sünnib pilkude ja vaikuse kaudu ning mille ronga kujund seob pärandatud teadmise ja kultuurilise mäluga.
Lappalaineni maal ehitab tõe ümber intiimse, peaaegu rituaalse ruumi. Kahe ronga tiivad moodustavad kaitseva ringi, mille keskmes helendab „tõetera“. Lindude säravad silmad kordavad selle valgust ja nihutavad vaataja tähelepanu: kas tõde asub objekti keskmes või sünnib hoopis pilgus endas? Teos liigub poeetilise narratiivi ja märgilise selguse piiril, sidudes loodusemotiivi inimese teadvuse ja tunnetuse küsimustega.
Kunstiajaloos ja mütoloogias seostub ronk sageli lävega – elu ja surma, nähtava ja nähtamatu, teadliku ja alateadliku piiriga. Ta on olend, kes liigub kahe maailma vahel ning kannab endas märgi, ettekuulutuse või teadmise rolli.
Lappalaineni maalikeel on täpne ja delikaatne. Värvikäsitlus on pehme, kuid sügav: siniste ja violetsete toonide kihistus loob ruumi, mis on korraga kosmiline ja intiimne. Loodus ei ole siin dekoratiivne motiiv, vaid mõtlemise ja olemise metafoor.
Daria Morozova – „Lahkuda“ (maal).
Morozova maalil lebav figuur on korraga kohal ja eemaldumas, justkui peatatud üleminekus. Keha on varjatud, osaliselt hajuv, sulandudes ümbritsevasse sinakasse ruumi, mis ei toimi taustana, vaid emotsionaalse keskkonnana.
Morozova loomingus korduv sinine toon kannab siin mitmekihilist tähendust: üksildust, igatsust, aga ka soovi läheduse ja turvalisuse järele. Tekstiilsed mustrid ja pehmed, voolavad pinnad loovad tunde kodususest, mis on samal ajal habras ja ajutine. Ornament ei ole dekoratiivne detail, vaid mälukiht – viide päritolule, keelele ja identiteedile, mis liigub inimesega kaasa ka siis, kui ruum muutub.
Figuratiivne kujutis põimub abstraktsega: keha piirid ei ole selged, vaid lahustuvad värvis ja pintslijäljes. See visuaalne ebamäärasus peegeldab Morozova keskseid teemasid – kohalolu ja nähtamatuse vahepealsust, kuulumise ja eemaldumise samaaegsust. Maal ei jutusta konkreetset lugu, vaid loob vaikse psühholoogilise ruumi, kus vaataja saab peegeldada omaenda kogemusi liikumisest, kohanemisest ja üksiolemisest.
Külli Trummal – “Katedraal” (Maal)
Trummali maal loob ruumi, mis meenutab pühakoda mitte vormi, vaid tunde kaudu: valgus koondub keskmesse, justkui kutsuv telg, mille poole kogu kompositsioon vaikselt liigub. Pintslijäljed moodustavad kaareja, peaaegu hingava struktuuri, mis ümbritseb vaatajat, mitte ei jää temast eemale.
Värvikäsitlus on õhuline ja kihiline. Pehmed rohekad, sinakad ja soojad kollakad toonid sulanduvad üksteisesse, tekitades mulje ajatusest ja aeglasest kulgemisest. Valgus ei lange siia väljastpoolt, vaid näib sündivat ruumi seest – nagu sisemine selginemine või vaimne avanemine. See valgus ei ole dramaatiline ega pidulik, vaid rahulik ja kandav.
Trummali maalikeel toetub tajule ja kehalisele kogemusele: vaataja ei vaata ruumi, vaid astub sellesse sisse. „Katedraal“ toimib meditatiivse paigana, kus looduse ja vaimsuse piir hägustub. Mets, valgus ja arhitektooniline rütm sulavad üheks, viidates pühadusele, mis ei vaja kindlat vormi ega sümbolit.
