Voronja galerii lõpetas augusti lõpus oma 10. hooaja Stina Leeki kureeritud väljapanekuga “Ajuokse tagurpidi suvetuur”. Kuidas Voronja galerii suvi läks? Milline oli näituse vastukaja?
Tegime (ma ei oska lihtsalt minavormis rääkida, kui räägin galeriist, kuna me teeme seda kõike koos Kailiga) kümnendal hooajal iseendale ka kingituse ja otsustasime galeriid avatuna hoida vaid kolmel päeval: reedel, laupäeval ja pühapäeval, nii nagu see oli esimesel aastal. Mõtlesime, et isegi, kui see annab publikuarvus tagasilöögi, siis vajame peale üheksat ja väga intensiivset kunstisuve pisut rohkem hingetõmbeaega. Kuigi oleme aktiivse hooaja lõpetanud, siis septembris võtame veel vastu gruppe ja veel ühel päeval, 9. septembril kui Sibulateel toimub populaarne Puhvetite päev, oleme ka avatud. Pärast seda loeme numbrid kokku, aga praeguseks tundub, et publiku hulk võrreldes eelmise aastaga ei vähenenud. Kõik, kes soovisid, leidsid ilmselt ajaaknas sobiva päeva, et meid külastada.
„Ajuokse“ näitus tekitas kohe kindlasti väikse särina, mis oli ka ju eesmärk. Nagu ikka oli neid, kes kehitasid õlgu, et kas see ongi kunst ja eks galeristile on sellised külalised ju omaette põnevustki pakkuvad, aga valdavale osale oli noorte ja alternatiivsete kunstnike loodud maailm ikkagi omaette nähtus ja avastus. Igal aastal märkame ka mõnes publikusemendis külastuste kasvu – kui näituse kureerisid teadlased, siis kasvas teadlaste osakaal publikus, kirjaniku aastal aktiveerus kirjanduse valdkond. Käesoleval aastal külastas galeriid tavalisest suurem hulk tätoveeritud noori, kes küsisid muuhulgas kas teil möörtši ka on? Õnneks oli Stina ka sellele mõelnud, nii et saime vastata, et on küll, kuigi esimesel korral polnud meil aimugi, mida küsitakse. Kes veel ei tea, siis tegu on fännikaubaga.
Lisaks „Ajuokse“ näitusele sai palju head tagasisidet MAIKRO loodud maailm saunamajja, kus Piiblist tuntud tegelasi sai näha aedades toimetamas. Näitus kandis pealkirja „Paradiisiaed“ ning see oli vormistatud ikoonidele omaselt vineertahvlitele. „Ikoonid“, taimed, veevulin saunamajas, mis igareedese saunatamise järel lõhnas ka kasevihtade järgi, moodustas sarnaselt „Ajuokse“ näituselegi täiesti omaette ruumikogemuse.
Voronja skulptuuride aed aga kasvas sel aastal kureeritult metsikuks ja täiendas samuti üsna oluliselt külaliste elamuste pagasit.
Kas saate öelda juba midagi ka Voronja 11. hooaja kohta?
Kuraatori teeme avalikuks nagu ikka jaanuaris, aga nii palju saame öelda, et 11. hooaeg saab olema omamoodi vahearuande aasta, kus meenutame põgusalt esimest kümnendit ning teeme seda läbi tulevikuvaate prisma. Proovime analüüsida, kas ja kuidas kuraatorite valitud teemad tänapäeval meid kõnetavad.
Kaugemalt vaadates tundub Tartus olevat väga vilgas kunstielu ning lisandumas on uusi näitusepindasid. Hiljuti avasite Tartus Lubja tänava garaažikvartalis Mikrogalerii. Räägi palun, et kust Mikrogalerii idee pärit, miks üldse rajada galerii (mahajäetud) garaaži on ning millised on tulevikuplaanid?
See on tuttav tunne, ikka on nii, et mujal tundub parem. Ka meile paistab, et Pärnus, Viinistus, Viimsis, Tallinnas ja mujalgi toimub palju rohkem. Tahaks igale poole jõuda, aga reaalsus on see, et olles ise mitme galerii eestvedaja paraku ise väga mujale ei jõuagi. Ja vahel polegi piiriks füüsiline, vaid pigem vaimne väsimus. Kohtudes iga päev intensiivselt oma publikuga, oleme hakanud ise vältima rahvarohkeid kohti. Aga oma olemust on raske muuta. Kui ikka uued ja huvitavad väljakutsed inspireerivad, tuleb need vastu võtta. Hetkel on selleks Mikrogalerii ehitamine Emajõe vahetusse lähedusse Tartus.
Tegu on Ülejõe linnaosaga, kus ühtegi näitusemaja, kui Laulupeo muuseum ehk välja arvata, veel pole. Lubja tänava garaažikompompleksis, mida on hakatud kutsuma ka Mikro-Veneetsiaks, viitega Narva-Veneetsiale, hakkasid muutused toimuma juba mõned aastad tagasi, kui arhitekt Tiit Sild käis välja idee, kuidas nõukogudeaeagsetes garaažikompleksides võiks toimuda areng tänapäevasema linnaruumi suunal. Kuna Tartus on taolistes kompleksides omanikeks iga garaažiboksi omanik, on keeruline kõigi nõsuolekut saada, et keskne muutus ellu kutsuda, seepärast ostis Tiit mõned boksid ja ehitas garaazide asemele esimesed mikromajad, andes eeskuju, millises suunas võiks areng toimuda.
Tiidu nägemuse järgi kerkibki iga boksi asemele omanäoline mikroehitis, kus saab elada, mida saab välja rentida, kus saab kontori või stuudio avada või hoopis galeriid või sushibaari pidada. Ühe garaaži kinkis Tiit meile, ettepanekuga seal avada galerii – et tärkavasse kogukonda tekiks koht, millel oleks avalik funktsioon. Alguses mõtlesime, et avame Voronja linnafiliaali, kuna koht asub sarnaselt Voronjale veekogu ääres, pealegi ühendab kahte galeriid veetee. Kui Varnja küla näol on tegu ridakülaga, siis Lubja tänava kompleksis võib samuti lausa füüsiliselt tunda naabrite kohalolu. Aga kuna Tartu linnal puudus tollal piirkonna arenguks soosiv detailplaneering, jäi projekt soiku. Vahepeal avasime Aparaaditehases „tARTu poe“, püüdsime ellu jääda keerulistel pandeemia-aastatel ja nägime, kuidas elektrihindade hüpe röövis meie eelarvest viimasegi sendi. Sealt tekkis uue kontseptsiooniga galerii vajadus. Ka Tartu linna planeeringud on nüüd arengut soosivad.
Mikrogalerii on plaanis ehitada nõnda, et selle ülalpidamiseks kuluks võimalikult vähe ressursse. Et raha, mille me kunstiprogrammiks leiame, ei lahustuks, vaid jääks loojatele ja galerii eestvedajatele.
Tunneme, et kultuuriorganisatsiooni eelarve südames peab asuma looja, paraku see nii hetkel pole, kuna kinnisvarale minevad kulud, võtavad päris suure osa eelarvest.
Kunstiprogramm peaks samuti kandma madalenergia eesmärki ning sündima koostöös loojatega. Lahendusi võib olla mitmeid. Näiteks teosed, mis näituse lõppedes lahustuvad Emajões, andes toitu kaladele või looming, mida saab purustada ja külvata parkidesse, millest sirguvad lilleaasad. Võib-olla on võimalik teosed, kunagi kaugemas tulevikus „lahti harutada“, et neist midagi järgmist luua, ehitada? Piire ilmselt pole, kui see alguspunktis eesmärgiks seada. Mõeldes ressursside nappusele, mis meid tulevikus paratamatult ees ootavad, oleme Mikrogalerii puhul seadnud eesmärgiks, et seal peab saama elada, töötada ja lisaks veel ka näituseid korraldada. Kas see kõik on 20 ruutmeetrisel pinnal võimalik, ei teagi, aga vähemalt hetkel oleme mõelnud, et kui galerii saab 2025. aastal avatud, võtame vastu väljakutse esimesel aastal seal ise elada, töötada, galeriid pidada ning seda ka blogi kaudu huvilistele jagada.
Hetkel otsime galerii ehitamiseks rahalisi vahendeid ja koostööpartnereid. Igaüks saab omalt poolt õla alla panna, ostes kunstnik MAIKRO teoseid või tehes Mikrogalerii lehel annetuse. Ka nõu ja jõuga võib appi tulla. Tegu on protsessiga, milles isegi õpime, kuidas võimalikult jätkusuutlikult toimetada. Järgmine aasta on plaanitud ehitusaastaks ning 2025. aastal on loodetavasti galerii kunsitprogrammi võõrustamiseks valmis.
Samal ajal avasid Galeriide ÖÖ raames ka näituse Plantariumi näitusemajas – kas tegemist on uue püsiva näitusepinnaga Tartus? Palun räägi pisut ka seal avatud näitusest.
Plantariumisse jõudsime huvitavaid radu pidi. Plantariumi omanik Kaisa Moora tegi kunstnik MAIKROle kutse seal näitus avada. Kuna MAIKRO on aga omakorda Mikrogalerii kunstnik, kes praegu ei viibi ka Eestis, produtseerisime ja avasimegi näituse me ise, esindades siis sel korral Mikrogaleriid. MAIKRO loomingu müük aitab meil koguda raha loodava galerii ehituseks, nii läheb ka „Linnaaia“ näitusel olevatest teoste müügist 15-25€ uue galerii ehitusfondi. Plantariumi näitus on MAIKRO jaoks juba kolmas. Selle nimega pole kunstnik varem tegutsenud, kuigi ta on kunstiväljal figureerinud alates 90ndatest. Vahepeal on ta küll teinud ka sise- ja lavakujundusi, isegi moe valdkonnas kätt proovinud ning nüüd läbi MAIKRO nime taas sisenemas kujutava kunsti väljale. Praegu soovib kunstnik oma tegelikku nime anonüümsena hoida.
Plantariumi näitusemaja jääb ilmselt ka edaspidi galeriina tegutsema. Tegu on aiandi põhiruumidest pisut kõrvale jääva iseseisva ning väga hea asukoha ja atmosfääriga hoonega, mis on näitusetegevuseks lausa loodud. Usun, et seal saab ka edaspidi näituseid toimuma, oleme isegi Plantariumiga koostööplaane tegemas.
Mis ootab ees sügisel aga endist tARTu poodi ehk Haki galeriid – milliseid näitusi ja ettevõtmisi oodata on?
Igal aastal anname oma linnagaleriis näitusevõimaluse vähemalt ühele noorele kunstnikule, kes on tegemas oma esimest näitust. Eelmisel aastal oli selleks, nüüdseks juba päris hea tähelennu teinud Daniil Logovoi, kes pälvis aasta lõpus teenitult noore kultuurikandja nominatsiooni Tartu linna tunnustussündmusel. Järgmise väljapanekuna Hakis esitlemegi noore kunstniku Mirjam Kalamehe näitust, kes mõtestab ümber Tartu ikoonilist arhitektuuri. Peale Mirjamit teeb comebacki kunagine moelooja Tiina Tiitus. Mida täpsemalt ta galeriis esitleb las jääb esialgu veel sordiini alla. Uut aastat alustame Viktoria Berezina esimese isikunäitusega. Viktoriat teavad eestlased eeskätt kui Hersonis elava kunstniku kirjade autorit, mida ma eelmisel aastal Eesti lugejatele vahendasin. Viktoria on vahepeal osalenud mitmetel grupinäitustel Rootsis, Saksamaal, Austrias ja Ukrainas. Nüüd avaneb Eestis tema esimene personaalnäitus. Ning peale Viktoriat ootame Hakisse skulptor Kaisu Koivistot Helsingist.
Kui me varasemalt oleme galeriis teinud kõike, alates hommikudiskodest kuni kesköiste pidudeni, siis alanud hooajal toome fookuse tagasi kunstiprogrammile ning keskendume meie jaoks kõige olulisemale – kunstnike vahendamisele publikule.
Tundub, et sul on tegemisi ja tööd rohkem kui küll, suvi otsa Peipsi ääres, nüüd uued plaanid, millal ja kuidas ise sa/te hinge tõmbat ja „patareisid laete“?
Selles oleme me paraku läbi kukkunud. Puhata me ei oska ja patareid laevad vist inertsist. Üldse ei taha seda olukorda normaliseerida, saame väga hästi aru, et vaja oleks nüüd lausa vaheaastat, kus me tõmbame lihtsalt juhtme seinast ja sõidame kuskile metsavahele taastuma, aga paraku lõpeb iga jõudehetk meil uute plaanide genereerimisega. Võimalik, et me ei tohi lihtsalt koos puhata, aga ka see väljavaade ei tundu mõistlik. Kui midagi siin elus oleks vaja veel õppida, siis kindlasti seda, kuidas puhata.
Anna palun NOBA lugejatele 1-2 kultuurisoovitust sügiseks (ei pea olema seotud enda ettevõtmisega)
Minu suurim kunstielamus tuli eelmisel aastal teatri vallast. Tegu oli Tartu Uue Teatri noorte lavastusega „Mis saab siis kui meid enam ei ole?“. Küllap sel ajahetkel vastas lavastus kõige paremini minu alateadlikele ootustele. Olin lavastuse lummuses veel mitmeid päevi. Mõtlesin, et vaatan ka alanud hooajal etenduse ära. Seda pole kunagi varem juhtunud, et külastan mõnda etendust rohkem kui korra, kui see periood oma elust muidugi välja arvata, mil teatris töötasin.
Kuni 17. septembrini saab aga ERMis näha Ukraina naivisti Vadõm Ištšenko näitust „Kõndisin aias mööda rohelist rohtu…“, mida samuti soovitan, kui naivism muidugi kõnetab.