Mis on olnud sinu inspiratsiooniallikad antud näituse puhul?
Kindlasti õppimine EKA maaliosakonnas aastatel 1996-2000. Vana kooli õppejõud Nikolai Gulist Tiit Pääsukese ja Uno Roosvaltini ning eriti meie kursusel tekkinud ühine kirg erinevate materjalidega eksperimenteerimise vastu. Neil 2000. aastatel valminud maalidel, millega lõpetasin EKA maaliosakonna ja sain bakalaureusekraadi, olen näiteks kasutanud seemneid, austrikarpe, lapsepõlve dokumendifotosid, õlivärvi ja samas ka tööstuslikuks kasutamiseks mõeldud värve ja isegi liime. Samas on nende all korralik hollandi krunt ning maalialuseks masoniit, mida Olev Subbi pidas ajale isegi vastupidavamaks kui klassikalist lõuendit ning millele ka ise maalis. Olen mõelnud, et küllap kasutasime oma kursusel valdavalt seda masoniiti, kuna lõuend on vetruv ja hakkaks nende eksperimentaalsete materjalide all ise mängima.
Igal juhul on need teosed 23 aastat hiljem peale valmimist täpselt samasugused kui uutena.
Paberil teoste puhul on väga heale prantsuse happevabale akvarellipaberile maalitud lisaks akvarellile mingil määral ka akrüüliga; happevaba puiduliimiga on lisatud aga kuivatatud taimseid elemente nagu lilleõisi, väljalõikeid vanadest raamatutest ning isegi glitteripuru ja tablette. Eriti reljeefsed paberteosed on kastraamides ning UVA/UVB-kiirte ehk siis päikesevalguse eest kaitsva muuseumiklaasi all.
Sandra Jõgeva. Looduslik ja keemiline. 2000
Ja kes on olnud sinu eeskujud? Ilmselt vaataja tajub siin ka mõjutusi sinu emalt Malle Leisilt.
Mulle meeldis 1990ndatel väga Fred Tomaselli, New Yorgi maalikunstnik. Oma emalt õppisin aga juba väga noorena tema akvarellitehnikat. Kohati oli isegi nii, et maalisin tema stiilis puuvilju ja lilli ja tema lõpetas need maalid ja signeeris, täpselt nagu vanad meistrid omal ajal tegid oma õpilaste poolt alustatud teostega.
Milline näituseteostest on sulle kõige armsam ja miks?
See on vist loogiline, et meeldib üks viimaseid teoseid – 2018. aastal 13. Balti Triennaali jaoks valminud teose uusversioon. Need on need suured silikoonist rinnad kuldse antiikpildiraami sees. Pealkiri on “Traditsioonilised väärtused”, see sai valmis vahetult enne näitust. Selle esimene versioon näeb mõnevõrra teistsugune välja ja sellel on ka teine pealkiri. Esialgne versioon, nagu ka mu üks suur figuratiivne maal aastatuhandevahetusest, on nüüdseks ostetud Postimehe kogusse ja olen seda seal ka näinud.
Ja milline võttis kõige kauem aega?
Seesama teos võiski kõige rohkem aega võtta.
Sandra Jõgeva. Traditsioonilised väärtused. 2018
Millisesse koju need näitusetööd sobiksid?
Ma ei sea selliseid piiranguid – ja kindlasti ei pea maal kõige lihtsamas mõttes harmoneeruma tapeedi või diivaniga. Võib, aga ei pea. Kunstiteose ruumi sobitamisel ei pea muretsema, kas see ikka vastab kõige primitiivsemale värviharmooniale. See pole teksade ja t-särgi kokkusobitamine.
Ja millised inimesed seal kodus võiksid elada?
Selliseid piiranguid ma kindlasti seadma ei hakka.
Kuidas ise asetad antud näituse oma muu loomingu konteksti, milline on selle roll? Noba.ac keskkonnas on näiteks öeldud sinu kohta muuhulgas, et „maalikunst seevastu on peaaegu ainus väljendusvahend, mille kasutamist kunstnik sihikindlalt ignoreerib. Maal on tema jaoks surnud.“
See on tsitaat kunstiteadlaselt Marian Grault. Fakt on, et ma ei maali ammu. Kas see tähendab, et maalikunst on mu jaoks surnud – ehk liiga järsk väljend. Samas on huvitav, et erinevad galeristid on need maalid avastanud just viimase paari aasta jooksul ning tahtnud neist kokku pandud ekspositsioone oma näitusepindadele. Erinevad inimesed on väljendanud oma üllatust neid maale nähes ning öelnud, et neile tundub uskumatu, et need teosed on üle 20 aasta vanad. Äkki on nende aeg käes just nüüd?
Sandra Jõgeva. Igavese nooruse allikas. 2000
Ja viimaseks – kuidas veedad käesolevat suve, mis on teoksil ja mis on tulemas?
Hetkel tegelen oma filmi “Kunst ja külm sõda”, mis peaks välja tulema järgmise aasta algul, montaaži ettevalmistamisega. Vaatan paarikümmet intervjuud, töötan neid läbi, teen märkmeid, transkribeerin; siis panen kokku stsenaarse plaani ja algab koostöö monteerijaga.
Ja loomulikult on plaanis mitmeid väljasõite nii Eestis kui mu venna, arstist kunstikoguja Triinu Keskpaiga ning minu poolt äsjaasutatud loomeresidentuuri Liguurias, Itaalia Rivierast 30 km mägedes asuvasse külla.
Ma käin suviti ka alati vaatamas teatud näituseid: Voronja galerii kuraatorinäitust Peipsi ääres, Marian ja Jan Grau kureeritud Pärnu Kunstisuve näituseid, viimastel aastatel on neile lisandunud ka Hando Tamme vabaõhugalerii Võrtsjärve ääres.
Juuni alguses sai juba tehtud väljasõit Pedvale vabaõhumuuseumi, kus avati Andrus Joonase mälestusnäitus, mida ka soovitan.
Mu jaoks on Eesti suvi tegelikult seotud teatud pingega – see soe ja valge aeg on nii haruldane ja üürike, et tekib otsekui kohustus kogeda ja teha võimalikult palju asju, mida muidu ei saa. Peaks nagu lakkamatult meres ujuma, päevitama, külastama looduskauneid kohti ning korjama ravimtaimi, piltlikult öeldes. See on ausalt öeldes omajagu ängistav.
Sandra Jõgeva teostega on võimalik tutvuda noba.ac kunstikeskkonnas.
