Tavaliselt luuakse Veneetsia biennaali jaoks midagi massiivset ja löövat, et püüda vaatajate pilke, aga kunstnike rühmitus Skuja Braden läheneb hoopis teise nurga alt. Läti paviljon on kujundatud kui kodu, mille keskmeks on laud, mis on kaetud väikeste keraamiliste esemetega fallostest ja vagiinadest. Kas tegu on viitega “Püha õhtusöömajale” või kodusele kohtumispaigale? Teiseks kandvaks elemendiks on voodi, mida kaunistavad erootilised ja elulised kujundid, taamal Hokusai maailmatuntud teos “Suur Laine”, mille võtmefiguurideks on näkkidena autorid ise. Kas see kunst šokeerib? Ei peaks, Jaapani erootiline Shunga kunst on osa väga vanast kultuurist, kus seksuaalsus ei olnud veel kristliku pärispatu või pornograafia terminiga seotud ning seksuaalsus oli osa õnnelikust kooselust, mida kujutati pigem humoorika ja fantaasiaküllasena.
Ebatavalise nurga alt maailmale lähenemine võikski olla Skuja Bradeni loomingu tõlgendamise võtmesõna. Kuraatorina olen mitmeid aastaid üritanud leida võimalust nendega koostööd teha, mis veel ei ole õnnestunud, kuid on heameel analüüsida nende loomingu tagamaid. Skuja Bradeni looming annab võimaluse rääkida erootika tähenduse muutumisest ajas shunga kunsti kaudu, eelarvamustest, erinevatest kultuuridest ning sellest, mis meid kõiki omavahel seob.
Lõunanaabrite paviljon Veneetsia kunstibiennaalil on kui hea raamat või intellektuaalne kontseptsioon – dekoratiivsed keraamilised teosed sisaldavad viiteid tänapäeva poliitikale, sulandades kõrvalpõikeid kirjanduse- ja kunstiajaloost, tõlgendades seda kõike autorite isikliku kogemuse kaudu. Kunstnike lähenemine on delikaatne, poeetiline ja humoorikas, mis mahendab teema valulikkust, samaaegselts olulisust vähendamata. Kogu väljapanek mõjub esteetilise ja ühtlasena.
Libastuda ei tohigi, sest see on õhkõrn piir erootika ja pornograafia vahel, pingestatus, mis hoiab oma rütmis kogu installatsiooni koos.
Skuja Bradeni nime all tegutseb kunstnikeduo Ingūna Skuja (Läti) ja Melissa Braden (Calfornia, USA), kes on isiklikus elus olnud paar ligi 22 aastat. LGBTQIA+ teema on Baltikumis (kunstnikud elavad Riias) jätkuvalt problemaatiline, samas ei tooks ma eriliselt esile just seksuaalvähemuste aspekti. Kindlasti on see kunstnike elukogemuse kaudu juba ruumis tugevalt olemas nii erootiliste stseenide kui ka lõbusate rindade kujul, kuid esindatud on ka paljud muud objektid, mis ulatuvad dekoratiivsetest taldrikutest funktsionaalsete purskkaevudeni, fallostest tigudeni, lisades näitusele tervikliku, ühest elemendist ja jutustusest teise ülemineva narratiivi.
Fragment Skuja Bradeni installatsioonist
„Selling Water by the River“
Skuja Bradeni kunsti ja elu teemasid seob installatsioonis vesi, mis lahustab piirid mitte ainult privaatse ja avaliku, vaid ka looduse ja kodu vahel. Vesi voolab läbi ja möödub kõigist erinevustest pakkudes teistsugust pilti meie olemisele, vesi omab ka teadvat ja ülevat jõudu. Oleme kõik siin planeedil seotud erinevate vedelike voolu ja järjepidevuse kaudu. Pealkiri „Vee müümine jõe ääres“ tekitab oma assotsiooni, kuid kunstnike duo on silmas pidanud vana jaapani ütelust meistrist, kes annab õpilasele selle, mis tal juba on, kuid mida ta ei osanud endast leida. Minevik ja olevik kohtuvad koos illusioonide, religioonide ja veendumustega, andes ruumi mitte ainult meie piirkonna ajaloo erinevate lugemisviiside kriitiliseks ülevaatamiseks, vaid proovile pannakse avalikkuse võime käsitleda tänapäeva probleeme, sealhulgas sõjalist agressiooni, arvamuste polariseerumist ning äärmuslikke seisukohti, mis tihtipeale põrkuvad just seal, kus erinevad väärtused ristuvad – avalikus ja privaatses ruumis.
Justkui väljavõtted kodusest miljööst, mis kaardistavad meie vaimseid ja füüsilisi piirkondi – magamistuba, köök, külalistetuba ja need alad, kus meie igapäevane tegevus omandab rituaalse tähenduse. Installatsioon koosneb ligi 300 portselanist igapäevaobjektist, mis asuvad laudadel, ripuvad seintel ja on põrandale laiali paisatud ning tõmbavad tähelepanu oma veidruses – taldrikud, tassid, vaasid, lambid, telefonid, purskkaevud, madude moodi punased voolikud, ja palju silmi, vagiinasid ja falloseid, mis võivad omandada ka figuratiivse skulptuuri kuju, mis järk-järgult kasvab üle millekski botaaniliseks. Amorfsed jumalikud tegelased, mis ärkavad justkui ellu luksuslikult maalitud taieste näol. Tegu oleks justkui mõne müstilise altariga, kuhu on kuhjatud rohkelt objekte, mis kõik vajavad eraldiseisvat tähelepanu.
Fragment installatsioonist
Kuigi installatsioon ei ole suur, on objekte, mida silmitseda rohkelt, ning neist igaüks sisaldab endas mitmeid tähendusi ja detaile, mille leiab alles pikemal vaatlusel. Erilise esteetilise naudingu saab sellest, kuidas üks jutustus jookseb üle teiseks ning erinevad maailmakultuurid ning päevakajalised teemad leiavad kajastust ühtses võtmes, mida pikib mõnus huumor ja taktitunne. Samaaegselt on kogu väljapanek seksuaalselt pingestatud Kõike ühendab kunstnikele omane jaapanipärane esteetika, mis zen-budismile omases rahulikus rütmis läbi ruumi kulgeb.
“We Made Our Bed”
Läti paviljoni sisenedes tõmbab pilku suur portselanist meelas ja värvikirev voodi, mille päises on Katsushika Hokusai maailmatuntud teos „Suur laine“. Paljud teavad seda Katsushika Hokusai loomingu külge, kuid vähem on teada tema erootiline kunst. Külastades Briti Muuseumi sai soetatud nende kollektsioonil põhinev sissevaade shunga kunsti, – need teadmised aitavad paremini mõtestada ka Skuja Bradeni loomingu ülesehitust. Hokusai üks kuulsamaid shunga teoseid on “The God of All Happiness and Intercourse”, mis jutustab kahe naise seksuaalseiklustest. Kunstnikeduo Skuja Braden ei ole küll ilmselt viidanud mainitud teosele, vaid shunga kunstile üldisemalt, tõlgendades kõike enda vaatenurgast, omandatud praktikate ja personaalse elukogemuse põhjal.
Fragment Skuja Bradeni installatsioonist
“Elulaines, kus kõik on kalad, maod, õunad, meduusid, kunstnikud ja kunstiteosed, pole mõtet millessegi kinni jääda ega midagi eemale lükata.”
Jaapani erootilisest Shunga kunstist 1600-1900
Skuja Bradeni loomingust ei saa rääkida ilma zen budismi ja jaapani shunga kunsti taustata. See on kunstnikeduo loomingusse väga tugevalt põimunud ja annab hoopis mitmekülgsema ja sügavama tausta nendele sügavatele erootilistele piltidele.
Eelajaloolistest aegadest on Jaapanis säilinud ülerõhutatud suguelunditega figuure, kivist ja savist amulette, seinanikerdusi ja keraamilisi kujukesi. Jaapani jumalateenistustel oli samuti oluline koht peenise generatiivse jõu austamisel, mida peeti hea viljakuse ja saagikoristuse aluseks. Inimesed palusid puidust fallose toel abi seksuaalse jõudluse, viljakuse või suguhaiguste probleemide korral. Paljudes pühamutes üle Jaapani on ikka veel festivale, kus suurt fallost kantakse rongkäigus.
Aastatel 1600-1900 hakkasid laialdaselt levima erootilised maalid, trükised ja illustreeritud raamatud, mis on tuntud shunga kunsti nime all.
Shunga oli väga suur osa Jaapani kultuurist, seda kuni kaubandussuhete tihenemiseni Läänega Meiji ajastul, mil hakati administratiivsete ja sotsiaalsete mudelite leidmiseks moderniseerimise ja industrialiseerimise kaudu vaatama Lääne poole. Kaubandussuhetega tuli kristlikust maailmavaatest kaasa mõiste pornograafia ning erootikat hakati tsenseerima. Tänase päevani on pornograafilised pildid Jaapanis illegaalsed ning shunga piltide jagamisel on genitaalid musta kastiga varjatud.
Alles nüüd on hakatud Shunga kunsti perioodi aastatel 1600-1900 eraldi suuna ja kunstilise stiilina käsitlema. Kui Euroopa kristlikus maailmas olid seksuaalne kirg ja iha 17.-19. sajandil seostatud inimkonna langusega ja pärispatuga, siis Jaapanis peeti seksuaalsust osaks igapäevaelust, mida pidi uurima, nautima ja tähistama. Häbil ei olnud seal kohta ning religioossed või moraalsed koodid ei kehtinud niivõrd seksile kui sotsiaalsetele suhetele, mis panid piirid sobilikkusele.
Fragment installatsioonist
Erootilisi pilte kasutati seksuaalseks stimulatsiooniks kõigis sotsiaalsetes kihtides, samuti seksuaalseks koolituseks, näiteks kingiti neid pruudile normaalseks ja viljakaks seksuaaleluks. Shunga kunst oli anatoomselt väga detailne, tutvustades erinevaid kehatüüpe ning sisaldas nõuandeid nii positsioonide kui ka abivahendite osas. Teosed olid väikeseformaadilised, mõeldud vaatlemiseks intiimses interjööris, olles tavaliselt osa suuremast albumist. Pildid kujutasid nii eelmängu, suguühet kui suguühte järgset rahulolu, presenteeriti lesbi ja geisuhteid, kuid peamine osakaal oli heterosuhetel, keskseteks tegelasteks 20-50 aastased mehed-naised, kuid leidus ka vanemaid ja nooremaid. Esines stseene abielu argielust, noortest armastajatest, kõrvalhüpetest, leskedest ja prostituutidest. Erinevad sekspoosid koos penetratsiooni ja oraalse stimulatsiooniga, tihtipeale mees või naine masturbeerimas, vahel kasutamas ka abivahendeid nagu dildo, leidus ka seksorgiaid ja muid fantaasiaküllaid stseene eelkõige avastamishimust lähtudes. Randevuud võisid aset leida avalikes kohtades nagu trepid, aed, veranda või loodus. Erinevalt üleüldisest arusaamast, mis on meieni toodud geisha kultuuri kaudu, oli shunga teostes naiste seksuaalsus ning iha võrdväärne meestega.
Foto Skuja Bradeni installatsioonist, teos “Dangerous Liaisons” . Shunga kunstile omaselt ohtlikes vetes hõljuvad kaks naist õhukesel roosal täispuhutaval madratsil, mida ümbritsevad haid, taamal kumab päikeseloojang. Naised klammerduvad üksteise külge, ilma et neid ümbritsevad ohud häiriksid, teoses on tunda shunga kunstile omast armastajapaari omavahelist soojust ja intiimsust. Kunstnikud on intervjuus öelnud, et tunnevad end nii Lätis tuntud artistide duona elades.
Kodus peeti seksi harmoonilise kooselu võtmeks ning peamisteks teoste omandajateks olid just naised. Samas olid shunga kunstnikud mehed, välja arvatud kuulsa Hokusai tütar, Oi, seega enamus stseene on meeste fantaasiamaailmast.
Olles osa varasemast kultuurist, moodustasid shunga kunstis suguelundid teose kompositsioonil “energiakeskuse” olles suurendatud kujul ja kõik muu joondus selle ümber. Alasti keha ei omanud tolleaegses kultuuris nii suurt erootilist tähendust kui rõivastatud tegelaskujud – rõivaste roll oli väga suur ning need defineerisid karaktereid, andes teostele narratiivi. Shunga kerge pilkav huumor lisati pildi juurde tekstiga – tegemist on ajale omase stiiliga, kus tekst ja visuaal olid integreeritud. Narratiivid või luuletused viitasid Jaapani ja Hiina ajaloole ning mütoloogiale ja mängisid vaataja-lugeja erudeeritusel. Viidates kaasaegse eliidi viperustele, olid tekstid täidetud idioomide ja slängiga ning põhinesid seksuaalsel himul. Tekstid, rõivad ja soengud aitasid tõlgendada pildilolijate positsiooni ja lõid teosele narratiivi.
Skuja Bradeni installatsiooni teostest
Skuja Braden kasutab küll shunga kunstile omast käekirja, kuid oma võtmes. Kindlasti on nende loomingusse põimitud Läti rahvuskultuuri osasid ning äratuntavalt ameerikalik pin up stiil, kuid mitte ainult – viiteid leiab maailma eri kultuuridele ning karm päevapoliitika rahvuspiire ei tunne.
Fabergé munad
Munad, mis meenutavad maailmakuulsaid vene keiserlikke juveelidega kaunistatud Fabergé munasid, asetsevad sõjaväe padrunikastis Püha õhtusöömaaja laua serval. Osad munad on saanud kaunid näoilmed, teistele on jäänud vaid ammuli suud, osadel keel ripakil, mõned munad täiesti valged, justkui ootaks veel tähendust. Samas annab shunga kultuur teosele juurde veel teise aspekti, nimelt olid shunga kultuuris levinud tootemid, mis käisid traditsioonilise jaapani rüü vöö külge. See mitmekambriline väike konteiner sisaldas avamisel erinevaid seksistseene, mis pidid kandjale head õnne tooma.
Fragment Skuja Braden installatioonist
Vladimir Putini näoga vaas “Then and Now”
Teos on valminud peale Krimmi anneksioon 2014. aastal, mida loetakse ka teise külma sõja alguseks. Vaas on külili põrandal ning vaasist voolab vee asemel välja pealuud. Vaasi kõrval asub mobiiltelefon fallose kujutisega.
Kas meestekeskne kultuur on viinud maailma nii kaldu? Teos viitab ka agressori ajaloole väikemate Ida-Euroopa riikide vastu Nõukogude Liidu lagunemise ajal ja pärast seda.
Fragment Skuja Bradeni installatsioonist
Ühiskonna avatusest ja seisukohtade muutumisest
Fallose sümbol on kultuuride üleselt olnud oluline ning omanud jõudu andvat ja õnne toovat tähendust. Loodame, et selliste näituste kaudu meie maailmapilt avardub ning näeme maailma vähem äärmuslikest seisukohtades ning oskame ümbritsevat vaadelda, võttes arvesse erinevaid ajastuid, kultuure ja seisukohti.
Kunstnik Sandra Jõgeva käis Itaalias ja tõi mulle kingituseks helesinise siidisalli, mida kaunistavad suured fallosed. Ühest küljest tundub, et jää sulab ning ühiskond muutub tolerantsemaks ja avatumaks, mille üks olulisemaid komponente on hea huumor. Teisest küljest pole Euroopa pärast Teist maailmasõda otsese relvalise konfliktiga vastamisi seisnud ning agressiooni tase ühiskonnas on äärmiselt kõrge. Avatuma, sõbralikuma ja kultuursema ühiskonna nimel loodan, et huumorimeel ei kao ka äärmuslikel aegadel ning teineteisemõistmist jagub ka veidruste korral.
Artikkel ilmus esmalt 25. oktoobril 2022 Eesti Päevalehe kultuurirubriigis
Fotod: Raido Krutto
Kasutatud kirjandus:
Buckland, Rosina. Shunga: Erotic Art in Japan. British Museum Press, 2010.
Intervjuud kunstnikega, Läti paviljoni pressimaterjal
