Sinu filmidest on linastunud 2017. aastal rohkelt pärjatud “Armastus” – Eesti Dokumentalistide Gildi kolleegipreemia, Eesti Kultuurkapitali Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemia, Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmi auhinna “Neitsi Maali” nominatsioon, Eesti filmi- ja teleauhind – ning tänavu “Mare Tralla saladus”. Tootmises on “Kunst ja külm sõda” ning arenduses dokumentaalfilm Ando Keskkülast. Mis on nende filmide siduv narratiiv, ühisosa?
“Mare Tralla saladuse”, “Kunsti ja külma sõja” ning Ando Keskküla filme ühendab eesti kunsti lähiajaloo uurimine ja jäädvustamine, inimeste lood muutuvates aegades. Eesti kunst on olnud neil perioodidel väga huvitav. Nõukogude ajal ei saanud kunstnikud aru, kui priviligeeritud nad tegelikult olid. Üldiselt oli Moskvas suhtumine, et väikerahvad võib rahule jätta, eestlasi küll venestati, aga väga hiilivalt. Sain näiteks üsna hiljuti teada, et vene keel õpetamine esimestes klassides oli venestamispoliitika osa, mina pidasin seda loomulikuks keeleõppeks eriti arvestades, et laps omandab keeli varases vanuses kõige paremini. Ideoloogilist tsensuuri oli – vastupidiselt levinud arvamusele – ülivähe. Moskvas põranda all olnud kunstnike Tallinna kunstnikest sõpru eksponeeriti Kunstihoones; kui muidu oli Nõukogude Liidu ametlikel kunstnikel nö töökohustus, siis vabakutselisel seda ei olnud. Vastupanu oli, aga sellest ei tulnud mingit jama, see oli pigem selline vaikne režiimi põlgamine, mida valju häälega ei väljendatud, sest kaotada oli liiga palju.
“Kunsti ja külma sõda” tehes olen teada saanud, et Nõukogude Liidu mitteametlikku kunsti toetas CIA USA saatkonna töötajate kaudu, kes olid põhimõtteliselt spioonid, see oli huvitav olukord. Nagu mu isa Villu Jõgeva ütles: kunst oli erakordselt, ebanormaalselt tähtis. Kui vastasid professionaalse kunstniku kriteeriumitele ning sind tunnustati, siis olid töötingimused ja äraelamine väga head. Enamus inimesi ju siiski ei soovi elada vaesuses. Kunstnikel oli ühelt poolt olemas eneseteostus ja sõbralik konkurents, teiselt poolt majanduslik stabiilsus.
Täna oleme elanud 30 aastat kapitalismis – mina isiklikult arvan, et eesti rahva püsima jäämiseks olulise kultuuri seisukohalt on see hukatuslik, kui pooltel kunstnikel ja kirjanikel pole isegi haigekassat.
Vanades ETV saadetes, mida juhtis näiteks Ando Keskküla, räägitakse maalikunsti probleemidest sügavuti, väga filosoofilisel tasandil – võiksime olla tänulikud, et meie ajaloos oli selline selline veider periood, kui kunst ja kirjandus olid olulised ja neile anti eetris prime-time. Täna kardetakse kunsti sel viisil eetrisse lasta, seda peetakse nišiks. Mind huvitavad ka 90ndad, mil Mare Tralla kujundas endast ilge naisterahva kuju, nagu teda nimetas ajaloolane ja egüptoloog Sergei Stadnikov kunagi Kuku klubis. Ühest küljest oldi õnnelikud, et meil on taas vaba riik, teisest küljest võeti kapitalistlikus keskkonnas naist kui tarbeeset, iluideaalid olid kitsad. Mare Tralla võitles kõige selle vastu. Täna räägitakse jälle body positivity’st, reklaamides kasutatakse modelle, kes on erilise kehatüübi või ka erivajadustega. Selles mõttes oli Mare Tralla justkui oma ajast ees. Sellised asjad mind filmide tegemise juures huvitavadki.
Sandra Jõgeva. Abstraktne/Abstract, 1997. Foto: Arne Maasik.
Rääkides vabakutseliste kunstnike puuduvast haigekassast – oled tihti kriitiliselt sõna võtnud kunstimaastikul toimuva suhtes, osutanud kunstniku ebaõiglasele positsioonile Eesti sotsiaalsüsteemis, paljastanud afääre jne. Kas nendest teemadest on tõusnud suurem diskussioon, kas midagi on muutunud?
Sain hiljuti taas Kultuuriministeeriumilt elektroonilise küsimustiku, mis osutus absurdseks – tasudest rääkides ei küsitud näiteks, kui palju ma olen teeninud, küll aga küsiti, kui palju on minu valdkonnas riiklikke töökohti kunstnikele. Mida sellise kaardistusega teha? Eesti on selline imeline koht, kus diskussioone võib tekkida, kuid asjad selle tagajärjel ei muutu. Olen – ja mitte ainult mina! – juhtinud millelegi tähelepanu, teinud postituse sotsiaalmeedias, sellest on tellitud isegi artikkel. Kuid tundub, et Eesti ametnikud on justkui teflonist, kriitika neile ei mõju. Võib-olla nad mõnda aega mossitavad, ei tereta mind tänaval, kuid see on ka kõik.
Näiteks võib tuua Kunstihoone temaatika – saadi mitu miljonit remondiks, mis ei edene, samas on kunstnikel näituselepingud 2023. aastaks renoveeritud hoones. Lisaks on Kunstihoone kuulutanud, et maksab kunstnikele nende teoste eksponeerimise eest tasu, kuid summad on naeruväärsed, eriti arvestades, et meil on kehtestatud kultuuritöötaja miinimumpalk. Soomes on toetused mõeldud vabakutselistele, kellel pole erialast püsivat töökohta, meil saavad neid aga inimesed, kes töötavad näiteks Eesti Kunstiakadeemias täiskohaga. Kui selline isik saab nüüd veel millegi jaoks stipendiumi, kas see tähendab, et ta töötab topeltkoormusega? Või teeb üht tööd teise arvelt ja seda kõike maksumaksja raha eest? Minu meelest ei peaks täiendavalt toetama riikliku institutsiooni töötajat, kellel palk jookseb nagunii, näiteks Kunstihoone kuraatorit, kellest sai ühtlasi ka Veneetsia Biennaali Eesti paviljoni kuraator. Samas kui kunstnik, kes Eestit Veneetsias esindab, saab 3000-5000 eurot bruto, mis ei kata isegi tööperioodi miinimumpalka ja sotsiaalfondi ning on poolteist kuni kaks aastat selle biennaaliga nii hõivatud, et ei saa palju muid asju kõrvalt teha.
Lõpuks jääb Eesti kunstist väga ühekülgne pilt, kui kogu raha liigub kindlas sõpruskonnas.
Teine näide ongi Bita Razavi juhtum Veneetsia Biennaalil Eesti paviljonis – tema teos tsenseeriti sellesama topelttasustatud kuraatori poolt. Ta on andnud välismaa väljaannetele sel teemal kommentaare, saanud uusi näitusekutseid, kuid Eestis ei kommenteeri seda keegi. Näiteid on teisigi, kasvõi Mark Soosaar ja tema Läänemere Kunstisadama idee, mida Pärnu Linnavalitsus pole kuuldavasti siiani maha matnud, kuigi ajakirjanikud on korduvalt paljastanud, et kõik selle idee alused on bluff. Diskussioon tekib, kuid muutust pole näha, inimesed jäävad oma seisukohtade juurde. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Sandra Jögeva. Abstraktne kompositsioon teokarpide ja küülikutega, 2001. Foto: Arne Maasik
Bita Razavit tunnustasid sa Monika Liivi kõrval äsja oma ema Malle Leisi nimelise tunnustusega, samanimelise preemia on varem pälvinud ka Katrin Piile. Millistel põhimõtetel seda välja annad?
Esialgu oli preemia statuudis kirjas, et seda antakse välja kord viie aasta jooksul Malle Leisi ümmarguse sünniaastapäeva puhul, aga reaalsuses tundsime vennaga kohustust tunnustada naisloojaid rohkem. Üks tunnustuse saajatest oli harrastuskunstnik Monika Liiv, kes oli heauskselt maalinud lilli Malle Leisi eeskujul, kuid kelle ühele tulbipildile lisas keegi hiljem Malle Leisi võltsitud signatuuri ja see sattus oksjonile. Monika Liiv ise tunnistas, et see on tema tehtud maal ning me otsustasime teda selle eest tunnustada kinkides talle Malle Leisi tulbiga serigraafia.
Bita Razavit tunnen isiklikult ning kuuldes temaga seotud tsensuurist ja töökiusust Veneetsias, pakkusin talle, et kui ta asja avalikuks teeb, saab ka tema Malle Leisi serigraafia. Andsime talle selle üle pidulikult ja ametlikult, koostasin ka vastava teksti ja saatsin ajakirjandusele, kuigi jäin sellega natuke hiljaks, nii et üks asjast huvitatud suur telejaam ei jõudnudki üleandmisele. Malle Leisi nimelise tunnustuse põhimõte on esile tõsta naisloojaid ja nende kodanikujulgust esile astuda ebamugavate teemadega – nii Monika kui Bita kahtlesid, kas seda teha. Kuid seda tuleks tunnustada, et naislooja astub esile ebaõigluse vastu.
Bita juhtumi puhul tõusis esile kunstniku ja kuraatori suhe – nagu ta ütles intervjuus Areenile, on kunstnik selles hierarhias madalamal kohal. Kas see peaks nii olema?
Sandra Jögeva. Tee ekstra Il. 1999. Foto: Arne Maasik
Monika Liivi juhtumi järel sai sinust omamoodi Malle Leisi teoste ekspert. Millised järeldused oled kõige kokkuvõtteks teinud eesti kunsti- ja oksjonituru kohta?
Erinevate galeriide omanikud on küsinud, kas see või teine teos on Malle oma. Osade puhul, eriti nende, mida mäletan ka oma lapsepõlvest, saan seda kindlalt öelda ning olen ka väljastanud garantiikirju teostele, mida olen ema ateljees kunagi ise näinud. Kuid mitmete 60ndast aastatest pärit teoste puhul, eriti Malle loomingulisest üleminekuperioodist ühelt laadilt teisele, olen loobunud arvamuse avaldamisest, see on hämar ala.
Mis puudutab kunsti- ja oksjoniturgu, siis jah, kahjuks võltsinguid liigub, neid tehakse ka teadlikult. Ühe mu sõbra kadunud isa võltsis Wiiraltit – joonistas eestiaegse pliiatsiga vanale paberile ja kõrvetas selle servi, väidetavalt pidi olema tegu kavandiga ühele Eesti Kunstimuuseumi kogus olevale Wiiralti teosele ja võltsing ise on ka seal kogus. Ma ei pea end vanema kunsti eksperdiks, ma ei tea täpselt, mis oksjoniturul selles niššis toimub, kuid kuuldes lugusid ja vaadates saateid, ei julgeks ma osta vanemat kunsti autoritelt, kelle kaasaegsed ei ole enam elus ja kelle käekiri ei ole selgelt eristuv. Kõige hullem on see, et isegi kui tuleb välja, et teos on võltsing, siis justkui keegi ei vastuta. Loodetavasti saavad ostjad vähemalt raha tagasi.
Kodune interjöör. Foto: Ivar hütt
Oled ise ka ikkagi kunstnik, kuigi sinu maalidest – mis ka käesolevat lugu eespool illustreerivad – rohkem teatakse sinu installatsioone. Rae Kultuurikeskuses avati äsja näitus “20 aastat hiljem – vol2”, mis tähistab sinu loomingulist kulgemist maalikunstist multidistsiplinaarsele väljale. Marian Grau on selle kohta öelnud muuhulgas: „Ilmselt jäi lõuend suurele sõnumile liiga kitsaks ja piiratud mängumaaks“. Kas nõustud? Millal viimati maalisid ja kas vahel sügeleb käsi taas pintsli järele haarama?
Maalisin viimati 2004. aastal, sellest ajast pärineb näiteks üks minu seinamaal. Aasta varem, sügisel pöörduti mu poole läbi mitme inimese, kuna tollal Helsingis elanud Pirjo Ropponen koos oma uue abikaasaga otsustas oma sealse kesklinnakorteri maha müüa ja osta asemele korteri Tallinna sadamapiirkonda uusarendusse. Aga Helsingi korteris oli armsaks saanud sein, kus oli kunagi ammu remonti tehes hakatud vanu tapeedikihte maha kiskuma ja avastatud, et poolik tulemus on nagu ekspressiivne abstraktne maal. Minu ülesandeks sai midagi taolist luua Tallinna esialgu steriilsevõitu uusarenduses, lisaks paluti maalile jäädvustada pererahva koer Mytty, Itaaliast toodud haruldast tõugu koer, kelle ülesandeks oli sealsetest metsadest trühvliseente otsimine, abiks suur roosakas ninaots. Kasutasin Mytty, kes on praeguseks meie hulgast lahkunud, jäädvustamiseks ning hooga rebitud tapeedikihtide efekti taasloomiseks mitmesuguseid värve ja ka liiva. Enne maali valmimist käisin Helsingis koos tellijatega isegi nende eelmises kodus seda originaalseina vaatamas.
Siis aga said aktuaalsemaks teised meediumid, peale tulid teised võimalused, välisreisid ja kaasaegne kunst. Raes näitan neid maale juba teist korda – esimene kord oli Fahle Galeriis kaks aastat tagasi – ja ilmselt tuleb ka kolmas kord. Mulle meeldis suur formaat, mul on tellitud ka korterisse suur seinamaal. Olen vahel mõelnud uuesti maalimise peale, kuid elukorraldus on hetkel teine, filmid võtavad aja ja mul pole ka ateljeed. Kui kinnisvarahinnad olid all, oleks ehk saanud soetada selleks sobiva ruumi, kuid hetkel on seis turul ostjale ebasobiv, hinnad on proportsioonist väljas.
Ma enda köögis maalimist hästi ette ei kujuta, kuid kunagi ei tea, mis võimalusi tuleb.
Oma kindla koha on Sandra koduseintel leidnud Katrin Piile ja Jaanus Samma looming. Foto: Ivar Hütt
Ka su enda kodus on korralik kunstikogu – räägi sellest samuti lõpetuseks!
Elutoas ja magamistoas on Peeter Alliku suured maalid – olen osa tema teoseid ostnud veel siis, kui ta elas. Olen ostnud ka tema graafikat, näiteks seeria “Kuidas saada rikkaks ja ilusaks” sobiks hästi kontorisse, kui see mul oleks. Esikus on Jaanus Samma teos “Study of a Squat Toilet 2”, mida ta ise soovis vahetada Malle Leisi serigraafia vastu – valikus oli ka tema m**** pildiga kampsun, kuid muretsesime isaga selle säilitamise pärast, et koid seda ära ei sööks. Samma pildi kõrval on Katrin Piile joonistus. On ka Jaak Kikase foto, Malle enda asju. Vanemate graafikakogust leidsin Vello Vinna, Marju Mutsut, Mare Vinti – raamisin neid, kinkisin, andsin vennale. Tundus õige neid laia maailma lasta. Veel on mul seinal Viktor Kingissepa lendleht, mille leidsin osta.ee-st. Mõtlesin temast ka filmi teha, mind huvitas ta mingil hetkel seoses sellega, et minu eelmise elukoha pööningul oli väidetavalt kunagi tema peidukoht.
Kodu kujundamise kui sellise vastu puudub mul aga absoluutselt igasugune huvi. Korter peab meeldima ja atmosfäär peab olema, kuid näiteks see, kas plastist või alpimaja stiilis puitliistud sobivad ikka Kalamajja, ei huvita mind üldse. Viimane kord palusin sõbra sisearhitektist naisel kujundada köök Ikea elementidest, mille juurde ta valis odavast outlet’ist Taani disaintoole – ma ei kujuta ette, et inimesed on valmis investeerima kööki kümneid tuhandeid! Retrodisainiga külmkapp on mul ka, seda pannakse palju rohkem tähele kui neid toole.
Olen viimase kümne aasta jooksul ostnud ja müünud mitu korterit, ma ei ole vaevunud neis isegi seinu värvima – neis on remont tehtud ja midagi seal karjuvalt ei lagune. Olen pannud lihtsalt kunsti seinale.
Seinavärvi asemele annavad Sandra kodus ruumidele iseloomu kunstiteosed. Foto: Ivar Hütt
